Kalev Kukk • 18. märts 1999 • 3 min
Jaga lugu:

Mis on NATO hind Eesti jaoks?

Poola, T?ehhi ja Ungari liitumist NATOga võime vaid kadestada. Seda mitte üksnes kitsalt riigikaitselisi huve silmas pidades, vaid märksa laiemalt, sealhulgas majandusliku julgeoleku ja stabiilsuse poolelt vaadatuna. Tegemist on sammuga, mis oluliselt alandab nende riikide maariski, seda kas või konkurentsis investeeringute, krediidiliinide ja tipptehnoloogia pärast. Ühtlasi astusid Poola, T?ehhi ja Ungari NATOsse minekuga pika sammu Euroopa Liidu suunas.

Samas on nii nende kui ka Eesti puhul ikka ja jälle tõstatunud küsimus, mida tähendab NATOga liitumine kodusele maksumaksjale ja kas selleks tehtavad kulutused kaaluvad üles tulud liikmelisusest. Seda riikide puhul, kus raha napib nii sotsiaalseiks kui muudeks hädapärasteks vajadusteks.

Tõsi, kuid riik, mis pole riik just kellegi teise armust, peab nägema oma funktsioone laiemana kui jaak-allikliku politseinike paigutajana tänavanurgale ja teatrite ülalpidajana.

See loomulikult maksab, kuid nagu näitab kas või Rootsi kogemus, oleks NATOst väljajäämine otseste kulutuste osas igal juhul kallim kui NATOsse kuulumine, rääkimata juba tulust, mida liikmelisus selles ühiskaitse organisatsioonis alaneva maariski näol annab.

Poola, T?ehhi ja Ungari kulutasid 1997. aastal riigikaitseks vastavalt 3,1, 1,0 ja 0,7 miljardit dollarit. Seejuures moodustasid vastavad kulutused NATO metoodika kohaselt arvestatuna Poola sisemajanduse kogutoodangust 2,3 protsenti, T?ehhis ja Ungaris vastavalt 1,9 ja 1,7 protsenti. Olulisi muutusi ses osas ei too kaasa ka käesolev aasta (vt ka Äripäev, 12.03.1999).

Eksiarvamuste hajutamiseks tuleks siinkohal rõhutada, et nn kahe protsendi kriteerium ei ole siiski absoluutne, vaid selle suunas liikumist peetakse eeskätt hea tahte ja tõsiste kavatsuste väljenduseks.

Mingil juhul ei nõuta liikmeilt kaitsekulude viimist tasemele, mida nende majandus ei suuda kanda. NATO kui organisatsiooni enda kuludes (umbes 2 miljardit dollarit) on Poola osalusmääraks hinnatud 2,48, T?ehhil 0,9 ja Ungaril 0,65 protsenti.

Formaalselt ei näe Eesti oma kaitsekulutuste poolest välja kõige halvemana -- riigieelarves 1999. aastaks ettenähtu moodustab 1,1 protsenti (koos piirivalvega 1,6 protsenti) sisemajanduse kogutoodangust.

Samas tuleb arvestada sellega, et erinevalt esimese ringi riikidest ehitatakse Eesti riigikaitset üles nullist. Eesti 2 protsenti ja Poola 2 protsenti pole omavahel võrreldavad.

Kahetsusväärne on aga see, et 1999. aasta riigieelarve menetlemisel osutus riigikaitse valdkonnaks, milleks ettenähtud kulutused eelarvemahu üldise kasvatamise juures algselt taotletuga võrreldes sootuks kahanesid.

Kui lahkuva valitsuse lahkuv kaitseminister kuulutas ühes jõulu-eelses Postimehes suursaavutuseks kaitse-eelarve osakaalu suurenemise sisemajanduse kogutoodangus0,002 protsendipunkti võrra, võis üksnes ahastust tunda.

Samas pole küsimus mitte niivõrd selles, kas Eesti jõuab 2 protsendi tasemele aastal 2003 (see peaks olema siiski eesmärgiks) või alles pärast NATOga liitumist, vaid riigikaitseks tehtavate kulutuste efektiivsuses.

Ühe allveelaeva või superhävitaja muretsemine püksirihma pingutamise hinnaga, mis nihutaks Eesti küll paugupealt ülespoole 2 protsendi piirist, ei tõstaks ei Eesti ega NATO kaitsevõimet karvavõrdki.

NATO liikmeks pürgimine (ja saamine -- mis õigupoolest, kui vaadata kaardile, jääb ootama Soome liitumist) ei tähenda Eesti arengus valikut mingi militaarse oaasi stsenaariumi kasuks, vaid stabiilset majanduskeskkonda, s.o Eesti kuulumist majandusruumi, kus kehtivad võrdväärsed kaitsetagatised.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt