21 märts 1999

Majandusprofessori uskumatu upsakus

Loomulik, et valimiste eel tahab iga kandidaat võimalikult välja paista. Iseasi, kas Janno Reiljanile kui majandusprofessorile on sobiv samal ajal näidata majanduslikku võhiklikkust (vt «Välismajandusliku tasakaalustamatuse viljad» Ärielu, dets 1998).

Väikeriik peab oluliselt tähelepanu pöörama välissektorile. Eestil ei olnud 1992. a muud alternatiivi, kui oma majandus välismaailmale avada. Eestis polnud ei kvalifitseeritud tööjõudu, seadmeid, piisavalt suurt turgu, oskusi ega kapitali. Kõik, mille oleme saavutanud, põhineb meie visal tööl ja väliskapitalil. Kui soovime edukalt jätkata, tuleb sama teed minna.

Reiljan ei suuda mõista, et majandus areneb tsükliliselt. Äritsüklid ei ole küll iseenesest head, kuna tekitavad ebastabiilsust, kuid on ometi vältimatud ja pikaajalise arengu jaoks vajalikud. Kui ühel perioodil on tarbimine loomulikust suurem, siis järgmisel sellevõrra väiksem.

See, et ettevõtted lähevad pankrotti, saadakse kahjumit ja tehakse vigu, pole lokaalne fenomen, inimlikes eksimustes vaba turumajandust süüdistada on küündimatu.

Riik ei ole majandusagent, pigem valvur. Turgudel kujunev tulemus on pikas perspektiivis efektiivsem kui riikliku planeerimise ja kontrolli tulemus. Läti ja Leedu on oma protektsionismiga meist 2--3 aastat maas. Eesti impordib selliseid kaupu, nagu tarbijad osta tahavad, ja kellelgi ei ole õigust inimeste eest otsustada, mida osta oma töötasu eest.

Reiljan eirab Eesti seadusandlikku ja majanduslikku reaalsust, mis muudab mõttetuks keskpanga avaturuoperatsioonid. Võib-olla pole Janno Reiljan senini aru saanud, et Eesti Pank töötab valuutakomitee süsteemina, või tahab ta õigustada oma venna kuulsaid börsitehinguid?

Mis on see rahapoliitika, mis suudab tagada hindade stabiilsuse paremini, kui see praegu on tehtud? Soovitame Reiljanil tutvuda seaduste ja aabitsatõdedega. Stabiilsus pikas perioodis ei tähenda automaatselt lühiajalist stabiilsust. Valuutakomitee ei tegele sekkumise, vaid tingimuste loomisega. Kui Reiljan soovib kukutada valuutakomiteed, mis on taganud krooni stabiilsuse ja väheneva inflatsiooni, siis nii võiks ka öelda.

Millest ilmselt Reiljan aru ei saa, on avatud majanduse põhitõde, et sisemaise toodangu hinnad tõusevad avatud majanduses maailmaturu tasemele. See tähendab aga ka vältimatut inflatsiooni, samas kui inimeste reaalne ostujõud välismaa suhtes kursside püsides suureneb.

Need uskumatult upsakad, kes jutlustavad vaba turumajanduse vältimatust hukust ja liigsest majanduslikust vabadusest, on needsamad, kes ise võimule tulles inimeste majanduslikku vabadust hävitama hakkavad. Loodame, et Janno Reiljani eesmärgiks oli vaid valimispunktide tagaajamine.

Hetkel kuum