22 märts 1999

1997.a. kriis algas meie mõtteviisis

Eestis avastati Eliyahu M. Goldratt, tema «Eesmärk» ja «Piirangute teooria» 15 aastat hiljem kui arenenud turumajandusega riikides. Kui see oleks juhtunud oluliselt varem, näiteks üheksakümnendate alguses, poleks sellel alles tärkava kapitalismi tingimustes olnud mingitki mõju meie ettevõtete juhtidele. Turumajandus näis jumaldatud iidolina, mis juba oma olemasoluga pidi hävitama sotsialistliku majanduse pudelikaelad, piirangud, dogmalikud mõtteviisid. Kes võis aimata, et Saksamaa, Ameerika, Jaapani üdini kapitalistlikes ettevõtetes on mitmed probleemid samad. Majanduse lahtiriigistamine ning turumajanduse sünd ei muuda iseenesest ettevõtete juhtimistasandil veel mitte midagi. Selle mõistmiseks läks Eestis vaja veel 1997. ja 1998. aastat.

Olen ise jaganud seisukohta, et Eesti ettevõtete kriisi ja hulgimüügi väliskapitalile põhjustas meie noorkapitalistide liigväike kapital, mis ei suutnud majanduse kriisihetkedele vastu seista. Goldrattist mõjutatuna usun, et peapõhjus oli mujal. Meie mõtteviisis, suutmatuses seda muuta. Tsiteerides klassikut ennast: «Kas sa suudad ette kujutada, mida tähendab olla võimeline leidma üles põhiprobleemi isegi väga keerulises keskkonnas? Olla võimeline konstrueerima ning kontrollima lahendusi, mis tõepoolest kõrvaldavad kõik negatiivsed efektid, ilma et tekitaksid juurde uusi?»

Kui nii mõelda tagasi Daiwa laenule, Tartu Kommertspanga kütusetehingule, Maapangale, Viru Rannale, Kiviterile... Põhjus ei olnud ju esmalt rahas. Siin on Goldratt resoluutne: Mida muuta, mis suunas muuta, kuidas muutusi esile kutsuda? Kui juht ei tea, mida vastata neile kolmele küsimusele, kas saab teda siis nimetada juhiks?

Arvamusi Goldrattist ja tema imeteooriatest on Eestis seinast seina. Meelis Milder, Peep Aaviksoo näivad kogetut lausa jumaldavat. Hoopis rohkem on neid, kes pole Goldrattist kuulnudki või kinnitavad, et ei kavatse moehaigusega kaasa joosta. Nii on tegelikult ka Eesti majanduses, et edukad ettevõtted on vähemuses ning need, mida vägistades püütakse toibutada, enamuses.

Piirangute teooria pole imerohi, mis juhi pidevast tulekahju kustutamisest päästab ning ettevõtte kasumisse viib. Eelkõige on see mõttetreening ning tugi neile, kes usuvad, et mitmele probleemile teisiti, isegi esmapilgul absurdselt lähenedes võib saavutada senisest hoopis paremaid tulemusi. Tähtis on mõtteviis, mis lahendusteni viib. Ning julgus endale tunnistada, et sinul pole mitmelgi juhul õigus olnud. Et oled asjata kaitsnud iseennast ja oma seniseid samme. Ehk isegi maha surunud kellegi väärt mõtte.

Goldratti lugemine ei ole kõigi jaoks kerge. Mõnele on mitmed arutelud suurettevõtte tootmistsüklist liiga detailsed ja matemaatilised. Teisele võivad tunduda liigsed lüürilised stseenid eraelust. Ometi on kasulik end läbi puurida Goldratti raamatust kui tervikust. Ma usun üha rohkem, et tänapäevane juhtimine sisaldab nii matemaatilist kui inimlikku käitumist. Ning pole isegi tähtis, kas juhitakse metalliettevõtet, ajalehetoimetust , haiglat või isegi riiki.

«Eesmärk»(1984. a) aitab korrastada ettevõtet ennast. «Asi pole vedamises» rebib kuninga taas alasti ning näitab, et ka sisemiselt parim ettevõte võib langeval turul hävineda. Eliyahu M. Goldratt avaldas need mõttekäigud 1994. aastal, neli aastat enne 1998. a Vene kriisi. Kui «Asi pole vedamises» oleks ilmunud eesti keeles varem, kas oleksime midagi teinud teisiti?

Mida peaksime lugema täna, et olla valmis 2002. ja 2009. aasta sündmusteks? Goldratti «Piirangute teooria» on tegelikult lõputa, see on mõtlemisprotsess, mille aluseks on loogiline ja süstemaatiline mõtlemine. Tahaksin väga uskuda, et selle abil leiab lahendusi kõigile, isegi võimatutele olukordadele.

Autor: Margus Mets

Hetkel kuum