4 aprill 1999

Lotoraha ettevõtlusse

Majandusajakirja Tulu värske number lööb lollitempli otsaette neile, kel kombeks oma vaevaga teenitud kroonid lotopileti vastu vahetada. Et võimalus Bingo Lotoga miljon teenida on väiksem kui näiteks äikesehoo ajal välguga pihta saada, ei saa oma raha sisuliselt minemaviskamist kuidagi arukaks tegevuseks pidada.

Sellest ka praktilist ja säästlikku elulaadi propageeriva ajakirja meelepaha. Lotopiletitele kulutatav raha tuleks panna näiteks panka intressi teenima või osta selle eest madalama riskiga väärtpabereid.

Esmapilgul tühise summana tunduva kümne krooni süstemaatiline säästmine ja õige paigutamine ei tee inimest kiiresti rikkaks, kuid lubab tal pikemas perspektiivis kulutada see raha millelegi vajalikumale kui õhulossile.

Kahjuks kõlab see üleskutse kurtidele kõrvadele. Aktsionäriks hakkamine on üsna keeruline. Vähemalt lotopileti kraapimise või sellele ristikeste märkimisega võrreldes. Investoril tuleb olla kursis hindade ja ettevõtete majandusseisuga, kulutada pangauksi, avada eraldi kontosid, suhelda ametimeestega jne. Lihtsaid lahendusi armastav lotomängur põlgab selle sekeldamise liiga vaevarikkaks.

Väljapääs ei peitu loomulikult lotomängu reeglite karmistamises, pileti hinna tõstmises või mängu keelustamises. Väljapääs on aktsiaostu lihtsustamises. Investeerimine väärtpaberitesse tuleks muuta sama lihtsaks kui lotomäng.

Olete näinud, et Eesti Loto piletiterminali küljes ripuks pangaautomaadi ekraanilt tuttav kiri: vabandage, ajutiselt pole kasutusel? Järelikult on Eesti Loto suutnud osta online-süsteemi, mis erinevalt pangaautomaatidest töötab suuremate tõrgeteta. Kui toimiv tehniline lahendus on olemas, peaks selle abil saama sooritada ka näiteks väärtpaberitehinguid.

Side- ja infotehnoloogia pideva arengu tingimustes pole raske manada silme ette pilti, kus igas suuremas toidukaupluses asuks lototerminali kõrval ka väärtpaberiterminal. Selle kohal ripub tabloo (sarnane valuutavahetuspunkti omale), millel kirjas info Tallinna börsil noteeritavate aktsiate ja teiste väärtpaberite hinna kohta. Selle asemel, et anda 10 krooni lototädile ja saada vastu üks Bingo Loto mänguväljak, maksad kümneka hoopis väärtpaberimasinale ja ostad osakese näiteks Hansapangast või Estikost.

Sissemakse järel esitad teenindajale magnetkaardi, mille masinast läbilibistamise järel kantakse sinu arvele vastav hulk aktsiaid (olgu või näiteks 0,15 aktsiat). Väärtpaberikontona funktsioneeriva magnetkaardi saad esimese tehingu eel teenindajalt, makstes selle eest ühekordse summa. Kaardi vormistamine ei tohiks võtta rohkem aega, kui kulub kaubamajas püsikliendiks hakkamisele.

Üleriigiline online-süsteem pole mõistagi odav. Eesti Loto kulutas 1998. aastal sellele ligi 18 miljonit krooni. Lotomängule sarnaneva väärtpaberimüügisüsteemi ülevalpidamiseks tuleb ilmselt kehtestada ka väike vahendustasu igalt tehingult.

Sama skeemi järgi saad soovi korral oma aktsiad maha müüa. Et kohati võivad summad minna suureks, tuleb kehtestada piirang: tehinguid mahus üle 5000 krooni saab sooritada vaid pangas. Seal on sularaha ja turvalisust rohkem kui näiteks Konsumi toidupoe alkoholiletis.

Aktsiaostu lihtskeemi vastased on vist lotomehed ja börsimaaklerid, need, kelle teenistust uus lahendus vähendaks. Esimesed võiks kurjustamise asemel mõelda võidutõenäosuse suurendamisele ja mängudele, kus poleks mitte vähe väga suuri, vaid palju keskmisi võite. Lotomäng ei kao kuhugi, ka siis, kui rahvale aktsiad tasuta kätte jagada.

Börsimaaklerite elu peaks aga paremaks minema. Nemad saavad oma aja ja oskused pühendada suurklientide paremale teenindamisele, sest kopsakaid tehinguid keegi toidupoes niikuinii tegema ei hakka.

Oluline on, et arutule raharaiskamisele tekiks veel üks asjalik ja kättesaadav alternatiiv.

Autor: Olari Koppel

Hetkel kuum