Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ükski võlanõue pole lootusetu
Enne kui võlga ehk debitoorset võlgnevust nõudma hakata, peab selgitama, kes üldse on nõudeõiguslik isik. Kohustused tekivad tsiviilkoodeksi paragrahvi 163 kohaselt kas lepingutest või muudest seadusega ette nähtud alustest.
Kui laen või krediit on välja antud dokumente, näiteks laenulepingut, üleandmis-vastuvõtmisakti, saatelehte-arvet, vormistamata, pole võimalik võlga sisse nõuda.
Iga kreeditor peab enne krediidi andmist mõistma, millise riski ta võtab. Riske on võimalik käenduste, pantide või garantiidega maandada.
Kui krediidisaaja või laenaja tegevusel on kriminaalkuriteo tunnused, peab selle kohta esitama avalduse politseile.
Tihti aetakse segi, millal on tegemist krediidisaaja või laenaja kriminaal-, millal tsiviilvastutusega. Laenu andmine võib olla seotud ametialase kuriteo või lohakusega, riisumisega omastamise või raiskamise teel.
Eeltoodud juhtudel peab tööandja kas oma sisekontrolli või auditit kasutades koostama ja esitama avalduse õiguskaitseorganitele ning üle andma asjasse puutuvad dokumendid.
Tööandja või siseaudiitor peab üle andma peale avalduse ka sisemise juurdluse tulemused, kokkuvõtte, mis koosneb asjaga seotud isikute seletuskirjadest, originaaldokumentidest, audiitori ja raamatupidamisrevisjoni aktidest. Tihti polegi politsei töö halb, vaid viga peitub halvasti ette valmistatud ja poolikult üle antud materjalides.
Kui kohus mõistab võlgnikult välja võlasumma ning lahend jõustub, läheb see täitmisele täitevmenetluse seadustiku kohaselt ja seda igal juhul.
Viimane peab toimuma rangelt seaduse kohaselt, seejuures nii võlgniku kui sissenõudja õigusi ja kohustusi jälgides.
Igasugune täitevmenetlus vajab järelevalvet ning otstarbekas on siin kasutada asjatundjat.
Autor: Erkki Osolainen