Riigi osast Eesti Nokia otsinguil

Iga valitsus on arutanud, kas ja kuidas peaks eri piirkondi või majandusharusid toetama või n-ö eelisarendama. Paari aasta eest olid kõneaineks tselluloosivabriku rajamise toetamine ning maksusoodustused piirkondlikele investeeringutele. Viimasel ajal on eriti populaarseks muutunud vabamajanduspiirkondade loomise idee, samas kavandatakse hoogustada eksporti toetuste ja krediitidega. Arutatakse, kuidas Eestis oma Nokia püsti panna ning milline peaks olema riigi roll selle ülesande saavutamisel.

Kõik tundub esmapilgul väga õige, ainult et enne konkreetsete arendusprojektide elluviimist on riigil väga palju muid (ja tähtsamaid) ülesandeid, mis pole veel piisavalt heal tasemel lahendatud. Riigi esmaseks eesmärgiks peaks jääma täiusliku õigussüsteemi ja töötava infrastruktuuri loomine, et tagada kvaliteetne, stabiilne ja läbipaistev keskkond ettevõtluseks, jättes võimalikult vähe variante kõrvalteede leidmiseks ja muidu susserdamisteks.

Seni, kuni riigiametnik ei hakka oma tegude eest täiel määral vastutama, ei saa talle ka millegi arendamiseks suuri ressursse eraldada.

Keskkonna kaitsmise tähtsusest saab igaüks loomulikult aru, aga kui mitmesaja miljoni kasutamise kohta otseselt mingit aruandlust pole peetud (st pole teada ka investeeringute kasutegur), siis on midagi väga viltu läinud.

Loodetavasti tegeleb põllumajandusministeerium praegu tõsiselt eelmisel aastal väljastatud põllumajandustoetuste kasulikkuse väljaselgitamisega. Kindlasti on suur osa maksumaksjatest, nende seas ka põllumehed ise, sellest teemast huvitatud.

Lähiminevikust võib tuua palju näiteid nn riigi raha raiskamisest, sellest, kuidas ametnikud omavoliliselt rahaga ringi on käinud. Kahjuks pole aga ühtki näidet sellest, et keegi milleski otseselt süüdi jäänuks. Ikka sumbuvad asjad seaduste keerdkäikudesse, kas on siis juhtum mitmeti tõlgendatav, pole kusagil otseselt käsitletud vms. Neis valdkonnis jätkub ametnikel tööd veel pikaks ajaks.

Kindlasti ei saa väita, et enamik riigiametnikke on korrumpeerunud ja sellepärast ei tohiks nad arendusrahasid jagada. Kus ja kui palju midagi teha, peaks jääma rohkem asjatundjate otsustada, sest riigiametnikud ei saa igal alal eksperdid olla ja võivad vigu teha.

Kui erainvestor mingi projektiga alustab, mõtleb ta asja kümme korda läbi juba sellepärast, et riskib oma rahaga. Riigiametnik riskib kõige rohkem oma töökohaga, kui sedagi, sest tegelikud tulemused ilmnevad tavaliselt hiljem. Ärimees mõtleb harilikult majanduslikult, sest tema põhieesmärk on projektist raha teenida. Riigil on ka palju muid eesmärke.

Ükskõik kui hea äriideega on tegemist, olgu siis sõjalise või piirkondliku arendamise, töötuse vähendamise, ekspordi suurendamise, keskkonnakaitse vms seisukohalt, ei hakka projektid tööle või töötavad lühikest aega, kui need pole majanduslikult tasuvad.

Mõnikord on valitsuse kehtestatud soodustuste mõte jäänud hoopis arusaamatuks, eriti kui neid mitu korda ühes või teises suunas muudetakse (õlleaktsiisid). Näiliselt riigi käekäiku arendavad soodustused võivad kergelt osutuda lihtsalt mõne eraettevõtja taskuid täitvaks ettevõtmiseks. Kui soodustuste tegemisel aluseks võtta eraettevõtjate jutte sellest, kuidas nende ärid Eestile kasu toovad, kuivab riigi rahakott väga kiiresti kokku.

Põhjendusi soodustusteks leiab muidugi alati, aga jääb oht, et järgmine valitsus enam selliseid projekte ei toeta ning asub arendama hoopis teisi alasid. Põhjus võib olla lihtne -- uute võimulepääsejate toetajad on teiste tööstusharude esindajad.

Enne uute eelisarenduskavade elluviimist peaksid otsuste langetajad mõtlema, kas Eesti Nokia asemel ei tekitata uusi Lektosid, Orusid või Võhmaid.

Autor: Triinu Tombak