Jõukad investeerivad kunsti

Oksjonihaamrit hoidis kunstnik ja keskerakondlane Heinz Valk ning tema abil said 16 teost uue omaniku. Publik ei kiirustanud raha kunsti investeerima ja üle poole esitatud teostest jäi ostmata. Inimesed ootasid, kaalusid, hoidsid ennast tagasi ja nii jäi kõige kallim maal, Roman Nymani «Rannamaastik» alghinnaga 61 000 krooni ostmata. Suurimat elevust tekitasid Eduard Viiralti ja Juhan Muksi tööd. Mõlemad omandas üks prominent, makstes kummagi teose eest 30 500 krooni.

«Kui oksjonil müüakse üks kolmandik väljapandud teostest, siis võib oksjonit pidada edukaks,» räägib kunstiagentuuri Haus juht Piia Saarna. Tema hinnangul oli viimane oksjon senistest emotsionaalselt vaoshoitum, aga tulemuslikult väga hea, kui arvestada tänast majandusolukorda.

Neid teoseid, mis jäid oksjonil müümata, on võimalik pärast galeriist osta, kuid siis juba alghinnast kõrgema hinnaga.

«Kui kunsti ostmine läheb moodi, siis märgib see ühiskonna kasvanud jõukust ja muutuvaid väärtushinnanguid,» lausub Saarna. «Siiski on seltskond, kes ostab pelgalt poosi pärast, väike või praktiliselt olematu.»

Haus müüb oksjoniteväliselt ka nimekate kaasaegsete eesti kunstnike taieseid. Seal on Jüri Arraku, Peeter Mudisti, Toomas Vindi ja teiste töid.

«Kogenud kunstnikel on üsna kindel ettekujutus sellest, kui palju võiks nende maal maksta,» ütleb Saarna. «Kindla ostusoovi korral on nad valmis tegema hindade osas kompromisse.»

Vana kunsti toovad galeriisse põhiliselt eraisikud, tihti raske majandusolukorra tõttu. Sageli ei ühti galeristi ja müüja ettekujutus sellest, kui palju teos võiks maksta.

«Aastakümneid koduseinal rippunud pildiga tekib inimesel emotsionaalne kontakt,» seletab Saarna. «Tavaliselt ollakse pettunud, sest galerist pakub oodatust madalamat hinda.» On ka juhtunud, et maali müüki andnud inimene mõtleb ümber ja võtab selle tagasi.

Tavaliselt soovivad nii müüjad kui ka ostjad anonüümsust säilitada, kartes sissemurdjaid ja pealetükkivaid kuntsihuvilisi vahendajaid, kes ostavad taieseid kokku.

Eesti üks tuntumaid kunstnikke Navitrolla räägib, et ta on ainult ühe maali heategevusoksjonil müünud.

«Oksjonil on lootust saada rohkem tulu kui niisama, aga Eesti on liiga väike ja see lootus on kõhnuke,» lausub Navitrolla.

Navitrolla väitel on oksjon show ostjate edevuse rahuldamiseks. Seal ei ole tõelisi kunstiarmastajaid.

«Eestis ei ole ühtki reaalset kunstioksjonit,» ütleb ta. «Sellel ei ole mõtet. Nagu ei ole vajadust Eestisse kosmodroomi ehitada.»

Selles, et oksjonite pealt saab raha teenida, Navitrolla kahtleb. «Kui tahate sellega kasumit teenida, siis tulge taevast alla,» sõnab ta.

Kunstiagentuur Haus teenib mingi protsendi müüdud kuntsiteoste maksumusest. Piia Saarna ei soovi avaldada, kui suur see protsent on. «Kindlasti üle 10 protsendi, muidu ei ole mõtet,» märgib ta.

Hetkel kuum