4 mai 1999

Kroon ei vahetu veel euro vastu

Eesti kommertspangandusest kostab rutakaid arvamusi, nagu peaks Eesti krooni asemel euro kasutusele võtma. Ilmselt on ajendiks soov ükskord lõpetada tarbetud diskussioonid krooni devalveerimisest, pangalaenude sidumine Saksa margaga jne. Niisugused arvamused tuginevad nähtavasti kujutlusele, justkui oleks meil praegu käibel kaheksa korda väiksem Saksa mark. Mis see siis eurole üle minna on!

Ehkki me kogu hingest sooviksime vastupidist, on paraku mõlemad arvamused ekslikud: meil ei käibi Saksa mark ja omatahtsi eurole üleminek pole mitte kuidagi võimalik. Asjaolu, et krooni kurss on varsti juba seitse aastat olnud fikseeritud -- algul Saksa marga ja nüüd euroga --, ei tee temast veel Saksa marka ega eurot. Kõik ülejäänud karakteristikud, nagu intressimäärad, rahapakkumine, eelarvepoliitika jne, on erinevad.

Eesti sidus ühepoolselt oma noorukese rahvusvaluuta Saksa margaga, ja õigesti tegi. Et majanduslanguse tingimustes oleks mingi pidepunkt, millele toetuda, täpne joonlaud, millega mõõta. Nimetatud ühekordsest aktist tekkisid kohustused ainuüksi Eesti Pangal ja Eesti residentide ees, mitte Saksa Liidupangal. Viimase jaoks polnud vahet, kas keegi fikseerib oma valuuta kursi Saksa margaga või mitte. (Ainult esimese väljalaske kroonised mündid olid liiga Saksa ühemargaste moodi, mis sundis Eesti Panka tegema uue väljalaske. Aga kunagi konverteerusid ka Lenini kujutisega poolerublased Soome ühemargasteks.)

Ühepoolsete kohustuste täitmine lasub Eesti Panga õlul -- rahvusvaluuta stabiilsuse hoidmine ongi ühe keskpanga peaülesanne. Selle ülesandega on Eesti Pank hästi toime tulnud, nii et ei tundu olevat mingit põhjust senist rahapoliitikat muuta.

Fikseeritud kurss on keskpanga osasid ülesandeid lihtsustanud, osasid raskendanud. Lihtsam on võidelda näiteks välisspekulantidega, kuid see-eest puuduvad otsehoovad krooni intresside muutmiseks.

Kui püüaksime euro suhtes fikseeritud kroonilt üle minna eurole endale, veeretaksime need mured, mis on Vahur Kraftil, Wim Duisenbergi kaela. Tema, kes on Euroopa keskpanga president, ei ole lisakohustuste üle õnnelik ja sõdib päris kindlasti vastu. Tema vastulaused on umbes sellised.

Eesti ei ole ELi liige. Eesti kroon ei kuulu Euroopa valuutavahetuskursi mehhanismi ERM (exchange rate mechanism), milles valuuta stabiilsust vähemalt kaks aastat testitakse. Eesti inflatsioonimäär on ikka veel paar protsenti kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt, umbes viis protsenti kolme vastu. Üldvalitsuse eelarve puudujääk ei tohi ületada kolme protsenti sisemajanduse kogutoodangust, meil oli 1998. aasta neljandas kvartalis viis protsenti. Tõenäoliselt on Euroopa keskpangal veel palju muidki pretensioone.

Kõik need nõudmised tuleb enne rahaliitu pääsemist täita, kusjuures probleemidele tuleb lahendused meil ise leida. Muidu Wim Duisenberg eurosid meie kätte ei usalda.

Ei maksa ka arvata, et euro käibelevõttki meie probleemid päevapealt lahendab. See ei aita automaatselt inflatsioonil kahaneda, riigieelarvel täituda, muudel puudujääkidel, mis Eesti majandust vaevavad, kahaneda. Rootsi, mille majandus paistab heal järjel olevat, ei kvalifitseerunud Euroopa ühisraha esimesse ringi, kuigi tal vaieldamatu soov selleks oli.

Mis saab edasi? Eesti jätkab oma koidulate ja jakobsonidega kuni Euroopa Liitu vastuvõtmiseni. Siis läheb veel vähemalt kaks aastat ERMi katsetuste laboris. Nende aastatega peavad kroon ja Eesti majandus tõestama oma elujõulisust, täitma euronõudeid. Kui krooni kurss selle aja jooksul ei lange, on raha stabiilsusel üks plusspunkt juures.

Autor: Mati Feldmann

Hetkel kuum