Sulev Oll • 10 mai 1999

Seisame pettuse ja patu piirimaadel

Kui jätkub selleaastane tendents, et majanduskuritegusid on kolmandiku võrra vähem kui mullu, elame mõne aasta pärast ausate inimeste Eestis.

Paraku see ilmselt nii ei ole. Esiteks sõltub majanduskuritegude arv sellest, kui palju avaldusi esitatakse ja palju esitamata jäetakse. Teine osa on juhusel ehk sellel, et mõni majanduspolitseinike laual hargnema hakanud niidiots toob ühekorraga päevavalgele kümneid seni teadmata kuriteoepisoode.

Põhjusi, miks pettasaanu majanduspolitseile avalduse esitamata jätab, on kaht liiki. Ühed ei usalda politsei töötempot ega meetodeid, teised loodavad asja omavahel ära klaarida. Sellesse ritta kuulub ka QTS Kaubanduse ASi juhi Ott Vanaselja seisukoht, et oletatava petturi tööandja peaks asja välja uurima ja üritama kahju kompenseerida.

Samas ei anna selline taktika valdavalt tulemusi, sest uurimisel puudub ametlik alus ja seni, kuni kohus pole otsust teinud, ei saa kedagi kuriteos süüdistada.

Majanduspolitseile esitatavate avalduste hulka vähendab seegi, et osa firmasid, kes suhelnud kelmist või petturist partneriga, pöördub politsei asemel võlanõudefirma poole, kellele küll tuleb maksta teenustasu, aga jääb lootus, et asi operatiivselt ette võetakse.

Hetkel kuum