Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eelarve ja maksude kärped vajalikud
Üks kaheldavaid majandusmudeleid väidab, et rasketel aegadel peab just riik majandusele appi tulema, paiskama ringlusse (maksumaksjalt kogutud) raha ja, kui sellest ei piisa, võtma ehk isegi välislaenu. Ei ole selge, kas sisemajanduse stimuleerimiseks tuleks ka ajutiselt üldist maksukoormust tõsta, nii nagu de facto on Eestis juhtunud.
Samasugused majanduse turgutamise mõtted on liikunud ka Maarjamaal. Et riik ei tohiks kärpida investeeringuid, vaid pigem peaks pöörama tagasi stabilisatsioonireservi kogunenud raha. Tuntava efekti annaks see näiteks ehitussektorile.
Õnneks ei ole Eesti riik kergema vastupanu teed läinud. Loodetavasti aitab IMFi esmakordselt ülikriitiline hinnang Eestil püksirihma pingutada ja reservid puutumatud hoida.
Riigieelarve vähendamine, õigemini selle viimine vastavusse tegelike maksutuludega, on kooskõlas kui mitte IMFi ja läänelike teooriatega, siis vähemalt terve mõistusega. Ilma laenudeta ei saa riik kulutada rohkem, kui on maksudena teeninud. Kui võtta suund ekspansiivsele eelarvepoliitikale, mis tugineb laenule, projitseerib see tulevikku liiga suured kasvuootused, mis aga ei pruugi täituda. Tegemist oleks kõige ehtsama finantsriskeerimisega.
Valitsuse põhimõtteliselt õige otsuse juures vähendada eelarvet miljardi krooni võrra leidub riigieelarve ridadelgi paar püha lehma, mida ei puututa, aga võiks. Need on põllumajanduse subsiidiumid ja kaitsekulutused.
Põllumajandustoetuste vähendamine enne kohalikke valimisi on eriti ebapopulaarne poliitiline otsus. Ka on teada, et pool Euroliidu rahast ja närvikulust läheb põllumajanduse peale. Samas pürib Eesti visalt Põhja-Atlandi pakti liikmeks, mis justnagu ei lubaks kaitsekulutusi vähendada. Üheselt pole siiski selge, kas edu toovad suuremad kaitsekulutused või elamine oma tegelike võimaluste järgi -- lisaks militaarsektorile distsipliin ka fiskaalsektoris.
Eesti üldine maksukoormus on väidetavalt tõusnud 42 protsendini SKTst, seega igast juurdetoodetud lisaväärtuse kroonist läheb erinevateks riiklikeks kulutusteks 42 senti. Kui see tõsi on, on tõus sedavõrd järsk, et ähvardab majandusel kõri kinni tõmmata. Seni on jutt käinud maksukoormuse 36--38 protsendist, sama näitavad ka rahandusministeeriumi ametlikud prognoosid nii selleks kui järgnevateks aastateks.
Autor: Mati Feldmann