Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nõuda ja protestida on lihtsam kui mõelda
Põlvas põllumeestele esinenud regionaalminister Toivo Asmeri soovitus tegeleda maal traditsioonilise põllumajanduse kõrval ka alternatiivsete tegevusaladega, mitte iga hinna eest tollide poole püüelda sai hävitava hinnangu -- ministri seisukohti iseloomustasid Eesti Maarahva erakonna liikmed Janno ja Villu Reiljan sõnadega «sinine udu».
Äripäev toetab Toivo Asmeri ettepanekut. «Elu maal» ei tähenda vaid harjumuspärast põllumajandust.
Põllumehed ja maapoliitikud nõuavad, et kohe kehtestataks riiklikult piima, liha ja toiduteravilja miinimumhind ja ajatataks põllumeeste riigimaksud. Vastasel korral ähvardatakse piimaboikoti (ei viida piima kombinaati) ja maanteede blokeerimisega. Edasi tuleb kehtestada tollid nii kolmandatest riikidest sisseveetavatele toidukaupadele kui ELi riikide suhtes. Üllatavalt on ka valitsus, vähemalt põllumajandusministri sõnul, sama meelt.
Eestis on sügavalt juurdunud sõjaeelsest ajast pärit nn kartulivabariigi mentaliteet. Maaliitlane Ants Käärma kirjutas Eesti Päevalehes, et kui kiireid meetmeid kasutusele ei võeta, ähvardab Eesti põllumajandust kokkuvarisemine. Mitte ainult põllumajandust, vaid kogu riiki, kes ei elaks üle sotsiaalset plahvatust maal.
Traditsiooniline põllumajandus niisama lihtsalt maalt ei kao. Eluviisina jääb ta alles ka ilma tollide, subsiidiumide ja riiklike regulatsioonideta. Teisalt jälle, kus on piir, milleni riik jaksab pidevalt ühte majandusharu korraldada ja üleval pidada. Kasvuhoonetingimustega harjunu nõuab üha paremaid tingimusi. Siis pole kaugel, et oma eesmärgilt riiki toitma pidav, ent tegelikult riigi toidul olev põllumajandus hakkab riigi olemasolu ähvardama. Tollide ja subsiidiumide poolest rikas Euroopa Liitki vähendab järjest põllumajanduskulutusi.
Äri aetakse selleks, et kasumit teenida. Kui äri ei ole rentaabel, tuleb mõelda, kas on mõtet sellise äriga tegeleda. Piima, liha ja vilja varumishinnad on tõesti väga madalaks lastud, ent seda on kombinaadid teinud majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt. Muidugi on neil olnud võimalus kasutada ära ka oma peaaegu monopoolset seisundit. Samas meenutab hindade riiklik dikteerimine juba sotsialistlikku käsumajandust.
Nõuda on lihtsam kui mõelda. Saaremaal näiteks kasvatatakse farmis isegi metssigu ja jaanalinde, hoogu võtmas on marjakasvatus. Miskipärast ei ole kuulda, et riigilt nõuaksid soodustingimusi turismitalunikud.
Asmeri soovitus sisaldaski endas ju vaid ettepanekut mõelda, et maal saab elada ka muudmoodi kui ainult lehmade, kartuli ja viljapõldude seltsis.