23 mai 1999

Ka teadus peab andma toodangut

Teadusmahukast tootmisest, vastandina materjalimahukale, on Eestis palju räägitud, aga suuremat asja pole sellest saanud. Vedu pole võtnud nn teadusparkide või -linnakute rajamine, aga nende kasutegur, sünergia kasvamine, polegi praegustes tingimustes selge. Öeldakse, et teadlane, kes ei tunnista fakti, ei ole teadlane, aga teadusmahuka majandusarengu fakt paraku puudub.

Olukord, kuhu Eesti on praeguseks jõudnud -- majanduskasvu aeglustumine, jooksevkonto ja eelarve puudujääk, impordi ennakkasv ekspordi ees, konkurentsivõimelise toodangu puudumine, eurokvaliteedi nõuetele allajäämine --, nõuab teaduselt suuremat panust Eesti ees seisvate probleemide lahendamisse. Hea eeskuju on president Lennart Meri näol olemas, kes viimasel ajal räägib üha rohkem majandusest.

Konkreetselt Eesti majandusteadus (economics) areneb, sest rohkem kui muudel aladel on ilmunud õpikuid ja käsiraamatuid, võtkem kasvõi broshüürid turumajanduse ABCst peale. Ent majandusteadus koos statistika, konjunktuuriuuringute, küsitluste ja muuga on ainult üks, ehkki heal järjel olev komponent. Tähtis on, kuhu vaatab teadus kui tervik.

Öeldakse veel sedagi, et pole midagi praktilisemat kui hea teooria, ent sellegipoolest tundub, et suurem rõhk peaks asetsema rakendusteadustel. Teine haru, fundamentaalteadused, on samuti vajalik, kuid sinna tehtud investeeringute tasuvusaeg on väga pikk.

Teine veelahe jookseb sealt, kus lõpevad tootlikud investeeringud ja algavad mittetootlikud investeeringud. Kas on õigustatud näiteks kaitseuuringute programmi rahastamine, kui on teada, et raha kunagi sealt tagasi ei tule? Kaitsetööstus on tõepoolest hea tööandja üle kogu maailma, ent tunduvalt jõukamal arengutasemel, kuhu meil tuleb alles jõuda. Kas Eesti puhul pole tegemist nappide ressursside kergekäelise õhkutäristamisega, iseäranis siis, kui kaitseväe distsipliin lonkab?

Valdkond, mis programmide järgi otsustades näib olevat üsna hästi finantseeritud, on rahvuskultuur. Ent samaväärset või isegi suuremat tähelepanu on tarvis pöörata muulaste integreerimisele, mille eest oleme nii lääne kui ida poolt sugeda saanud. Võimalik, et ka õigustatult. See on siiski tänase päeva ja tuleviku realiteet, millega me astume kunagi Euroopa Liitu.

Kui püüda hinnata Eesti teaduse ekspordi-impordi tasakaalu, siis intuitiivselt tundub, et ekspordist jääb vajaka. Sest arvutitarkvara ja teadusaparatuur on ennekõike ehtne import, omamaist on kahjuks vähe kõrvale panna. See import peaks järgmisel etapil andma konkurentsivõimelist toodangut, muidu jooksevkonto puudujääk süveneb veelgi.

Et teadustöö nagu igasugune teinegi töö peab andma laiemas mõttes toodangut, veel parem, kui ekspordiks, ei tohiks olla väga ketserlik mõte. Eksport on näiteks meie teadlaste töö, kes osalevad välislepingute täitmises.

Teadusuuringud peaksid olema suunatud eestimaiste loodusvarade intensiivsemale kasutamisele. Nüüd, mil pole enam 1988. aasta ja tegu on oma riigi hüvanguga, ei tohiks fosforiidi ja põlevkivi kaevandamine endas ohtu kätkeda. Selle asemel on siit-sealt hoopiski kostnud hääli -- tõsi küll, mitte ilmtingimata teadusringkondadest --, et väidetavalt ebarentaabel ja keskkonnaohtlik põlevkivienergeetika tuleb üldse kinni panna. Mis juhtuks sel juhul jooksevkonto puudujäägiga, selle peale ei tahaks mitte mõeldagi. Igatahes kroon kindlasti vastu ei peaks.

Meie majandus on asunud otsima oma nägu, identiteeti. Teadustegevus peaks uurima nende loodusvarade suuremat vääristamist, mida meil on: põlevkivi, mets, fosforiit. Mida uut annaks nendest teha, mida müüa? Siis liiguksime oma müügiartiklite otsinguil sammukese edasi.

Autor: Mati Feldmann

Hetkel kuum