Leedu surutud seisus

Leedu valitsuskriis sai alguse mõne aja eest, kui Leedu president Valdas Adamkus jätkuvate avalike rünnakutega sundis tagasi astuma konservatiivist peaministri Gediminas Vagnoriuse. Mõnede versioonide kohaselt Vagnoriuse lahkumist tegelikult ei tahetudki ning arvatakse, et ta oli oma lahkumise provotseerinud ise, astudes nii kõrvale enne, kui majandusraskused tõeliselt nähtavaks muutuvad.

Igatahes on konservatiivid Leedus sattunud täbarasse olukorda, sest nende toetus on kõvasti langenud. Ja kui nende populaarseim poliitik, peaministriks nimetatud Rolandas Paksas ei suuda enne järgmise aasta valimisi imet korda saata, siis võib Leedu poliitiline pendel paremalt tsentrisse või veelgi vasemale kalduda, arvab Leedu Eesti saatkonna teine sekretär Argo Küünemäe.

Leedu majandust koormab eelmiste valimiste eel konservatiivide antud lubadus maksta tagasi haihtunud rublahoiused kursiga 1:1-le, mida on asutud juba ellu viima. See tähendab enam kui kahe kolmandiku erastamisest teenitava raha suunamist tarbimisse.

Üle kivide ja kändude on edenenud Leedus erastamine, mis kuni 1996. aastani käis vautsherite eest ja alles sealtpeale raha eest. Viimases hädas kutsusid leedulased appi Eestis erastamist nõustanud doktor Herbert Schmidti. Sakslane juhtis tähelepanu kuuele lootusetult ajamerre kadunud aastale, aga lubas midagi välja mõelda. Ent kui ta oma plaaniga lagedale tuli, siis loobuti tema teenetest, räägib Küünemäe.

Vilniuses, kus palju maju kuulus juutidele, on suures joones kolmandik maju tagastatud endistele omanikele, kolmandik uusrikastele ja ülejäänu jäetud munitsipaalomandisse, selgitab Leedu majandusajakirjanik Audris GelZhinis.

Kummalisi asju juhtus eelmise valitsuse ajal riigi energiasektoris. Leedu on Valgevenele müünud elektrit võlgu 100 miljoni dollari eest, tagatiseks Valgevene presidendi Lukashenko kinnitus, et suveks on võlad tasutud. Seetõttu näib tõenäoline ühe eksperdi arvamus, et Ignalina teise reaktori peatamine litsentsi puudumise ettekäändel on sünnis võimalus Valgevenele elektri tarnimine katkestada.

Leedu elektritööstuse tuleviku kohale lisab pilvi asjaolu, et Euroopa Liit taotleb ühinemisläbirääkimiste alustamise tingimusena Ignalina täielikku sulgemist. Ignalina katab 77% Leedu elektrivajadusest, seega võib aastaks 2002 Leedust Euroopasse rajatav 70kilomeetrine elektriülekandeliin kujuneda elektri importimise, mitte eksportimise liiniks.

Hämar on ka Leedu naftafirma MaZheikiu Nafta saatus. Strateegilistel kaalutlustel on Leedu otsustanud müüa MaZheikiu Naftast, mis seni on töötanud täielikult Vene naftal, 66% USA firmale Williams. Et venelased pole veel kaotanud lootust Leedu naftatööstuses kontrolli säilitada, näitab nende suursaadiku kiire väljavahetamine ja naftakraani sulgemine enne asja otsustavat arutelu Leedu parlamendis.

Kui algul näis, et mullu augustis alanud Venemaa finantskriis andis Balti riikidest kõige valusama hoobi Läti pankadele ja firmadele, siis nüüd tundub hoopis, et rohkem on kannatanud Leedu eksporditööstus. Otsest kahju on kandnud enam kui 1500 ettevõtet ning peale selle on varimajanduses töö kaotanud umbes 400 000 inimest. Ekspordi vähenemise tagajärjel kasvas Leedu väliskaubanduse defitsiit eelmise aasta lõpuks 30,8 miljardi kroonini ning jooksevkonto defitsiit moodustas 13,5% SKTst.

Selle alusel ennustab Rootsi SEB oma värskes Balti analüüsis, et Leedul tuleb tõenäoliselt litti devalveerida 10--20%. Devalveerimist taotleb muu hulgas ka härra Lubyse juhitav Leedu mõjuvõimas suurtöösturite konföderatsioon (STK), mis on aktiivselt osalenud suurettevõtete erastamises ja mille esindajad mõjutavad valitsuses ja seimis kõigi majandusseaduste vastuvõtmist.

Eesti saatkonna andmetel oli Eesti ja Leedu eelmise aasta kaubavahetuse maht 3,2 miljardit krooni, millega Leedu oli Eesti 7. ekspordi- ja 10. impordipartner. Kahe riigi vahel kehtib vabakaubandusleping, mille täitmisel teeb Leedu vahel krutskeid, tuues põhjenduseks raske majandusolukorra. Näiteks 1996. aastal, kui Eesti tsement oli vallutanud 25% Leedu turust, sai STK-l, kellel on tsemenditootmises omad huvid, mõõt täis ja ta mõtles välja sertifikaadi, millele Eesti eurokõlblik tsement ei vasta kuni tänase päevani.

Teise kaubandustõkkena on Leedu kasutanud ekspordi ja impordi deklareerimisel miinimumhinda, mis sisuliselt tähendas Eesti ettevõtete lisavahendite kinnipanekut 2--3 kuuks ja Leedu riigile protsendita laenu andmist. Alates 1. maist see lõpuks Eesti ja Läti firmade suhtes kaotati. «Asja teeb natuke hellaks punkt, et tolliametile jäeti väikseimagi kahtluse korral tagatise võtmise õigus,» selgitab Küünemäe.

Rakvere Lihakombinaadi Leedu esinduse juht Dmitrij Chudakov räägib, et nende esinduse avamine Leedus langes kokku Venemaa kriisi algusega mullu augustis. Ekspordituru äralangemisega suurenes liha pakkumine Leedu turul 40%, mis lõi hinna poole võrra alla. «Et turgu kaitsta, ei lasknud Leedu veterinaaramet Rakvere liha detsembrini sisse ettekäändel, nagu kasutaksime Ameerika tooret,» räägib Chudakov.

Leedukad proovisid sealihale teha veel sellise piirangu, et tahtsid maksta subsiidiumi ainult nendele töötlejatele, kes grammigi importliha ei kasuta. Sellest jamast saime saatkonna abiga õnneks jagu, ohkab Rakvere Lihakombinaadi esindaja.

ASi Kia Auto Leedu tütarfirmat juhtiv Viktor Arengu ütleb, et soomlaste koolitusega ja varasema Leedu kogemusega on läinud Kia salongide avamine Kaunases, shiauliais, Klaipedas ja Vilniuses üllatavalt ruttu. Bürokraatiast enam häirib teda ärikultuuride kokkupõrge, mis võib väljenduda äripartneri tunniajalises hilinemises või raskustes saada firmadest korrektset nimekaarti.

Tuleb arvestada, et Leedu asjaajamine nõuab kannatust ja aega. Kui ajakirjanik soovib keskpanga jutule pääseda, siis tuleb tal küsimused päev varem teele saata. Või kui sattuda Leedu-Läti piiril 50--70 auto sekka, tuleb kolm tundi aega varuda. Leedu kogemust kokku võttes võib öelda, et Vilniuses paistab aeg logisevat, Klaipedas käib see saksa täpsusega ning Kaunases on probleeme suletud maailma sissepääsemisega.

Kokku on Küünemäe andmetel Leedus elavamalt või loiumalt tegutsemas umbes 250 Eesti firmat, Eestis tegutseb 60 Leedu firmat. Leedu on turg, millega maksab arvestada, arvab suursaadik Alar Olljum.