2 juuni 1999

Kas Tallinna soov võtta laenu on põhjendatud?

Kui on vaja infrastruktuurilisi investeeringuid teha, siis nende laenuga finantseerimine ei ole iseenesest suur patt. Tingimusel, et see ei tähenda eelarvedistsipliini nõrgenemist. Et suudetakse selle võrra rohkem rihma pingutada järgmisel-ülejärgmisel aastal. See on kõige suurem risk.

Eeldusel, et distsipliini suudetakse hoida ja et see laen on selline eriolukorra parandamine, arvan, et laenuvõtmine on aktsepteeritav. Kui aga sellel on populistlikud tagamaad, siis tuleks asi ära jätta. Küsimus ongi selles, kas seal on taga majanduslik argumentatsioon või muud põhjused.

Pean laenu võtmist põhjendatuks ainult sellisel juhul, kui laenuga konkreetselt midagi ära tehakse. Põhjaväil või mingi teelõik, nagu omal ajal kõvasti kritiseeritud Tammsaare tee. Sinna võeti 450 miljonit laenu. 200 miljoni eest tehti Tammsaare tee, mis lahendas osa liiklusprobleemidest. Kuhu aga kadus ülejäänud 250 -- see ilmselt jagati ära asfaldiaukude lappimiseks. Igatahes ei ole näha, et sellest oleks linnale mingit efekti tulnud.

Laenuvõtmise puhul peab see ikka midagi konkreetset kaasa tooma. Aukude lappimiseks tuleb mujalt vahendeid leida. Laen peab tooma kaasa mingi efekti kogu linna arengusse. Seda ei või killustada.

Leian, et see laenu võtmine ei ole põhjendatud. Mis seal salata, tundub, et on alanud populistlik valimiseelne kampaania. Kõigile ju väga meeldib, kui nende teed on korras. Ja enne valimisi kindlasti tuletatakse meelde, kes need teed korda tegi. Mõtlemata aga sellele, mida see linnale tähendab, sest praegu linnaeelarve ei laeku planeeritud mahus täis.

Selle asemel, et hakata kulutusi ja võimalikke investeeringuid kokku tõmbama, et auku vältida, läheb linn hurraaga laenuvõtmise teed.

Mitmetes riikides on probleemid kohalike eelarvete tasakaaluga ja selle koordineerimine üldise majanduspoliitikaga on tugevasti halvendanud üldmajanduslikku stabiilsust riigi tasandil, mistõttu ei tohiks emotsioone üldiste majanduspoliitika vajadustega sassi ajada.

Seda on ka varem täheldatud ja pole alust kahelda, et nii nagu riigikogu valimised seavad kohalike omavalitsuste valimisedki konservatiivse eelarvepoliitika poole püüdlemisele omad tõsised väljakutsed.

Tundub ka, et lisaks eelarve tasakaalu probleemile võivad kohalikud omavalitsused hakata halvendama viimastel kvartalitel märgatavalt paranenud riigi välisvõla struktuuri, sest erinevalt viimastest tendentsidest erasektoris võivad kohalikud omavalitsused praeguses faasis pigem pöörduda lühiajalise finantseerimise poole ning suurendada seekaudu ka kuuma kapitali sissevoolu.

Hetkel kuum