6 juuni 1999

Börs letargiline, Hüvitusfond tipus

Tallinna väärtpaberibörs kiratseb. Käibed on mikroskoopilised. Maaklerid lahkuvad töölt, sest nende leib on kadunud. Juhtub isegi nii, et maaklerfirmasse ei jää enam ühtegi atesteeritud väärtpaberimaaklerit. Siis tuleb uksed sulgeda. Argiõhtune «Kapital» on läinud järjekordsele suvepuhkusele. Finantsvahenduse osatähtsus uue väärtuse loomisel teeb vähikäiku. Mis seda kõike põhjustab?

Investorile tuleb ametlik teade, et tema aktsiad on tühistatud, ära nullitud -- karm reaalsus, millega peab leppima.

Võtsid ettevõtluse riski, nüüd pead ka mõõnaperioodi ära kannatama! Aga isu võtab tõenäoliselt ära, vähemalt uuesti alustada. Kel on lausa äranullimisest õnnestunud pääseda, on targemad, võttes õppust teiste vigadest, mitte ise uusi tehes.

Umbes neli ja pool tuhat Telekomi endist aktsionäri ei pöördu tagasi väärtpaberiturule enne, kui silmapiiril terendab taas midagi sama kindlat ja sama mastaapset, olgu see siis kas Eesti Energia või midagi sarnast. Kellele on võit kiirloteriil korra naeratanud, ei hakkagi rohkem riskima. Ilmselt pandi Telekomi aktsia järelturule liiga suuri lootusi, mis puutus viimase börsi elavdavasse toimesse.

Tegelikkuses kestis Eesti Telekomi aktsia tähelend kõigest kaks päeva, kuni väikeinvestorid olid oma aktsiad jõudnud maha müüa. Edasi on Telekomi aktsia hinda dikteerinud suur ja ükskõikne, suhtumiselt as a matter of fact, Londoni börs. Samas ei sea kauplemise madal aktiivsus järelturul sugugi kahtluse alla Telekomi erastamise vajalikkust ja õigeaegsust.

Aktsiate hindu ei toeta pankade väärtpaberipositsioonid, nii nagu 1997. aastal. Kellel oli raha -- aga pankadel sel ajal oli --, see sai ka hindu mõjutada. Uute omanike all ei saa ega taha pangadki rohkem riskida.

Maailma börside pea kohal ripub raskelt Dow Jonesi tööstuskeskmise kümne ja poole tonnine raskus. Kui see peaks langema hakkama, jooksevad hirmuvärinad mitu korda ümber maakera.

Ülespumbatud seisule vihjab aeg-ajalt Föderaalreservi esimees Alan Greenspan, väiksemate tegelaste hulgas on ka otsese languse ennustajaid. Need globaalsed asjaolud teevad investeerimise ükskõik millises maailma nurgas riskantseks.

Ainsana on heas mõttes üllatuse serveerinud Hüvitusfondi võlakirjad. Pean tunnistama, et vaatasin Hüvitusfondi võlakirjade nimekirja viimati järjekindlalt siis, kui fondis hakkas materialiseeruma hiigelkahjum. See oli millalgi eelmise aasta oktoobris-novembris. Hüvitusfondi väärtpaberiportfellist tulid välja salapärased tulevikku lükatud hiigeltehingud, mille minevikuski pole võimalik lõplikule selgusele jõuda. Igatahes sundis konservatiivsuse printsiip Hüvitusfondi kahjumi alla neelama.

Börsil kärises võlakirjade ostu- ja müüginoteeringute vahe paarikümne krooni suuruseks, alumised ostunoteeringud kukkusid isegi 25 kroonini 100kroonisest nominaalist. Investorid olid hellaks tehtud.

Aga nüüd on võlakirjade hinnad kõrgemal kui kunagi varem, ulatudes müüginoteeringutes isegi üle 100 krooni. Teoreetiliselt aeglase instrumendiga, nagu võlakirjad, oleks saanud teenida isegi rohkem kui aktsiatega, intressid veel pealekauba. Hansapanga aktsia tõus aasta algusest jääb selgelt alla kahe korra, ent HF võlakirjadel küünib tõus isegi kolme korrani. Hüvitusfondi võlakirjadest võib saada rasketel aegadel börsi päästja.

Võlakirjade hinnale on soodsat mõju avaldanud üldine intressitaseme langus meie majandusruumis -- 7 protsenti suhteliselt riskivaba tulu aastas pole sugugi halb näitaja. Kuid kogu tõusu ainult intresside arvele kirjutada ei saa. Pigem on Hüvitusfondi uued juhid suutnud usalduse oma fondi vastu taastada.

Autor: Mati Feldmann

Hetkel kuum