Paha korruptsioon

Korruptsioon (lad. corruptio -- rikutus, moraalne laostumus, äraostetavus) tähendab laias mõistes ametiseisundi ja sellest tulenevate õiguste kuritarvitamist isikliku rikastumise või muudel omakasulistel eesmärkidel. Ingliskeelses erialakirjanduses on korruptsiooni kirjeldatud valemina: C (corruption -- korruptsioon) = M (monopoly -- monopolivõim) + D (discretion -- suva) -- A (accountability -- vastutus, aruande-kohustus). Ehk korruptsioon leiab aset, kui (ameti)isikul on monopoolne võim mingite kaupade või teenuste jaotamise üle; ta saab toimida suvaliselt otsustamaks, kes kui palju ja mida saab; ning puudub konkreetne vastutus ja aruandekohustus.

Kuigi korruptsioon, ametiisikute ostetavus ja altkäemaks on globaalsed nähtused, on need eriti teravalt tunnetatavad arengumaades ja siirdemajandustes. Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekumajandustes (sh Eestis) toimivad mitmed spetsiifilised tegurid, mis soodustavad korruptsiooniilmingute teket ja levikut. Näiteks suhteliselt väiksed sissetulekud ja madal elatustase, paljude huvigruppide tähelepanu orbiidis olev suurerastamine, poliitiline ebastabiilsus, demokraatiakogemuse puudumine.

Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid tegelevad korruptsioonialaste uurimustega ja järjestavad riike korruptsioonitaseme järgi, mis on tugev signaal eeskätt välisinvestoritele. Hiljutine Maailmapanga uurimus (küsitleti ettevõtjaid 69 riigis) näitas, et paljudes arengu- ja siirdemajanduse maades täidab riik nigelalt oma rolli seaduslikkuse ja korra tagamisel. 6 punkti süsteemis (1 -- korruptsiooniga pole probleeme; 6 -- väga suured probleemid) saadi korruptsiooni taseme keskmiseks hinnanguks Kesk- ja Ida-Euroopa siirdemajandustes 4,3. Võrdluseks: enim korrumpeerunud olid Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna maad ning Aafrika Sub-Sahhaara piirkonna maad -- keskmine 4,7. OESD maades saadi korruptsioonitaseme hinnanguks vaid 2,3.

Üheks autoriteetsemaks loetakse The Transparency International'i koostatavaid riikide järjestusi korruptsiooni pertseptsiooni (tajumise) indeksi (Corruption Perceptions Index, CPI) järgi. Organisatsioon arvutab korruptsiooniindeksi paljude ekspertide küsitluse tulemuste alusel, rõhutades, et tegemist on korruptsiooniilmingute tajumise ja teadvustamisega, mitte aga korruptsiooni kui sellisega.

1998. a uurimuses reastati CPI järgi 85 riiki ning Eesti oli 26. (CPI 5,7 punkti), kohe pärast Jaapanit (5,8). Pingerea eesotsas (korruptsiooninähete suurim läbipaistvus) olid Taani, Soome ja Rootsi (CPI maksimaalse väärtuse 10 lähedal). Pingerea lõpetasid Kamerun (CPI 1,4) ja Paraguai (1,5). Venemaa oli tagasihoidlikul 76. kohal (2,4), parem ei olnud Läti positsioon -- 71. koht (2,7) koos Pakistaniga.

Korruptsioon on nagu rooste, mis järjepidevalt ja pikalt järab ühiskonna ja majanduse alustalasid. Kui oleks tegu ühekordsete «tehingutega», oleks sel vaid lühiajaline mõju majanduse staatilisele efektiivsusele. Nii see kahjuks pole ning oluline on just korruptsiooni pikaajaline negatiivne mõju investeeringutele ja majanduskasvule.

Loodetavasti on Eestis ilmnenud korruptsiooninähud alles tekkinud ja areneva demokraatia lastehaiguse sümptomid. Vanast ühiskonnast pärinevad ja uute oludega kiirelt kohanenud endiste poliit- ja majandusprominentide seltskonnast ümberkasvanud mitmed praegused «riigiisad» (poliitikud, tippametnikud, riigifirmade ja -asutuste juhid) on kui kevadel laudast lahti lastud vasikakari, keda on vallanud vastupandamatu liikumiskirg, mis väljendub eeskätt kallite autode (kaatrite, lennukite) soetamises ning pidurdamatus reisitungis -- loomulikult maksumaksja raha eest. Ettenägelikumad on endale ja perele kindlustanud ka muretu vanaduspõlve kuni surmani.

Eriti küünilised on need korrumpeerunud ametnikud ja juhid, kes peaksid tegelema laste, haigete jt ühiskonna hoolt vajavate inimeste teenindamisega. Meenutagem ajakirjanduses kirjeldatud juhtumeid koolidirektoritest, kes pressivad raha välja lastevanematelt: Eesti suurimas koolis «maksustas» riigikooli direktor lapsi (sisuliselt küll lapsevanemaid) enam kui kolmekümne teenuse eest. Samas kategoorias on haiglate peaarstid, kes tegelevad valgustkartvate finantstehingutega, või «professorid», kes parseldavad välismaale inimkatseteks lihtsameelseid kitsikuses inimesi.

Autor: Vello Vensel