Haljastus kaitseb katust ja aitab säästa

Katusehaljastus pole seotud esteetiliste aspektidega, vaid kaitseb katusematerjale eelkõige otseste ilmastikumõjude eest. See vähendab temperatuurikõikumisi ja hoiab kokku hoolduskulusid.

Katusehaljastus tasakaalustab temperatuuri ümbritsevates hoonetes, suvised maksimaalsed temperatuurid vähenevad kuni 5 °C võrra ja talvised temperatuurid on 1--2 °C kõrgemad.

Kuna ka Eestis maksustatakse vihmavee kanaliseerimine, sunnib see mõtlema katusehaljastuse peale puhtökonoomses mõttes. Katusehaljastus võtab sademete vee vastu ja hoiab seda endas, kuni taimed seda kasutavad.

Teiseks teguriks, mis sunniks haljastust katusele rajama, on kehtima hakkamist ootavad normid ja eeskirjad, mis nõuavad, et krundi üldpindalast jääks haljastuse alla 20--50%.

Kuna katusehaljastus on seotud rea ehitustehniliste probleemidega, peaks need võimalikult varakult ja kompleksselt juba maja projekteerimise käigus läbi mõtlema. Haljastada saab nii lame- kui ka kaldkatust.

Kõige tähtsam eeldus on koormusekindel katusekonstruktsioon. Sellele rajatakse aed järgmiselt: kõigepealt juurekindel katuseisolatsioon, siis järgnevad reeglina kaitse-, drenaaþi- ja filtrikiht, mille peale tulevad kasvusubstraat ja taimed. Isolatsioonimaterjaliks kasutatakse vähemalt 1 mm paksust spetsiaalset juurekaitsekilet.

Drenaaþisüsteemi ehitus sõltub sellest, kui palju see peab mahutama sademete vett ja kuidas taimed selle hiljem kätte saavad. Tavaliselt on drenaaþ ühenduses kastmissüsteemiga -- mahutitesse kogutakse sademete ajal vesi, et seda hiljem kuival ajal kastmiseks kasutada.

Kasvusubstraadid vastavad ekstreemsetes oludes kasvavate taimede nõuetele. Substraadi põhiliseks koostisosaks on vulkamiidid, millele lisatakse sõltuvalt taimede vajadustest kuni 20% huumust.

Looduses leidub ligikaudu 50 liiki valget, halli või värvitut silikaatmineraali, mille osakesed on täis tillukesi kanaleid. Need on suure veemahutavusega ja annavad seotud vee ning toitainete lahused taimedele tagasi.

Niisugune kasvusubstraat täidab ühtlasi ka drenaaþi ja filterkihi ülesandeid, samuti ei ole vaja rajada eraldi sadevee kogumis- ja kastmissüsteemi. Nõutavad substraadisegud, taimed, kastmis- ja kuivendussüsteemi ning hilisema hoolduse määravad haljastajad.

Katuseaia taimestik koostatakse kuivusele vastupidavatest taimedest, mis on vähenõudlikud ning põua-, tuule- ja külmakindlad.

Taimede hooldusvajaduse järgi jagatakse katusehaljastus intensiivseks ja ekstensiivseks. Eelistatavam on ekstensiivne ehk vähest hooldust nõudev katuseaed.

Ekstensiivse katusehaljastuse puhul piisab katuse kandevõimest 50 kg/m², lisaks varu sadevee koormuse jaoks. Katusele langeb taimestiku ja selle aluspinnase raskus 10--20 kg/m², millele lisandub 40 kg/m² sademeid. Kasvusubstraadi kihi paksus on selle variandi puhul kuni 8 sentimeetrit.

Levinud ekstensiivse katusehaljastuse taimestik koosneb peamiselt kuivust taluvatest sukulentidest ja mägimaastiku taimedest. Sellise aia puhul peab arvestama, et see ei näe põuasel suvel ilus välja ja loodetud tulemus -- roheline oaas katusel -- jääb saavutamata.

Kui katus talub lisakoormust 350 kg/m² (haljastuskiht 150--300 kg/m²) ja sademete raskust (üle 40 kg/m²) ning on võimalik tagada kastmine, saab istutada suuremaid puid ja põõsaid.

Intensiivse katusehaljastuse puhul saab rajada terve maastiku -- reljeefid, teed, tiigid. Sel viisil tuuakse tühjalt seisvad alad taas loodusringlusse ja astutakse samm tervislikele keskkonnatingimustele lähemale.

Katusehaljastus tähtsustub tulevikus tänu ökoloogiliste ja majanduslikele eelistele. Linnakeskkonna põhiprobleemid on müra, tolm, õhuniiskuse vähenemine soojal aastaajal ja pidevalt kasvav saasteainete osakaal õhus. 150 m² muru eraldab igal aastal vegetatsiooniperioodil sajale inimesele aastaseks hingamiseks vajaliku hapnikukoguse. Taimed tõstavad õhuniiskust, seovad tolmu ja puhastavad õhku kahjulikest gaasidest.

Väga levinud on katusehaljastus Saksamaa suurlinnades -- kuna tänavaid oli raske haljastada, viidi taimed katusele, mis on muutunud rohelisteks aasadeks ja õitsvateks parkideks.

Lisa:

Autor: Lembit Lennuk