Tõnis Arnover • 27. juuni 1999 kell 22:00

Jahiga Vormsi -- tänan, ei

Rootsis on tuhandeid jahiomanikke, kes on Stockholmi saarestiku või Soome ranniku risti ja põiki läbi seilanud ning ihkaks midagi uut. Heameelega võtaksid nad kursi Läänemere -- kunagise Rootsi sisemere -- vastaskalda sadamatele, aga paraku on nad heaolu rüpes minetanud viikingite kunagise tarmu. Kadunud on teadmised endise raudse eesriide tagustest kantidest, mistõttu uute seikluste otsimise asemel keerab enamik neist purjekanina jälle tagasi teada-tuntud radadele.

Et Baltimaid rootslastele ajalooliste sidemete kaudu tutvustada ja taasavastada ning teha üks korralik ülevaade sellest kandist kui turismikohast, lasi Rootsi ärilehe peatoimetaja ja suur purjetamisfänn Hasse Olsson üürida 51 jala (15 m) pikkuse purjeka Blå Carat, pani sinna peale ajakirjanikud Urban Halléni ja Katarina Butowitschi ning fotograaf Ronny Karlssoni ja võimaldas neil kapten Dick Johanssoni juhtimisel juunikuus kolme nädala jooksul maha sõita tuhat meremiili (1800 km).

Päris huvitav oli kõrvalt jälgida, mis mugavustega harjunud rootslastele reisil silma hakkas. Ainsa Leedu, Läti ja Eesti külastatud jahisadamana pälvis hinnangu toppen ehk tipp-topp Pärnu jahisadam. Sealne korralik saun ja du?iruum, hubane restoran ja ladus teenindus jätsid hea mulje. Ja mis peamine, kunagine võidusõidujaht Blå Carat, mis on 1983. a võitnud Rootsi suurima purjetamisvõistluse Gotland Runt, on suure, 2,5meetrise süvisega, kuid sellele vaatamata pääses lahedalt kai äärde, kust sai nii voolu, vett kui ka kütust.

Hädad hakkasid pihta Saaremaal Nasvas. Pealetungiva liiva ja vee madalseisu tõttu pidi jaht jääma kõrvalolevasse kaubasadamasse, kust sai vaevu elektrit, aga mitte vett. Du?iruumis laiutasid eelmiste külastajate porised jäljed ja 8. taasiseseisvumisaastal ei olnud tualetti veel paber jõudnud. Pisiasjad jah, aga heaoluinimene loovutaks nende eest pool kuningriiki.

Ka Haapsalu sadamasse ei pääsenud jaht sisse, vaid pidi jääma 300--400 m eemale tollikai äärde. Sellest poleks hullu midagi olnud, aga korralikku jahisadamasse jõudmiseks tuli ekselda läbi Lääne-Kaluri räämas industriaalmaastiku, mis oleks sobinud pigem Tarkovski filmi «Solaris».

Vastakaid tundeid tekitas Vormsi. Missugune loodus ja ajalugu. Ent kunagise kahe tuhande eestirootsi elanikuga saar oli okasroosikese unne suikunud. Küsimuse peale, millal sa siia oma jahiga tagasi tuled, kratsib Urban Hallén kukalt ja vastab: «Kuidas ma julgeks siia oma jahti valveta jätta. Ja kui maale astun, pole sadamas hingelistki, viidast rääkimata. Heast peast ma viit kilomeetrit maha lontsima küll ei hakka.» Mõnusad pansionaadid seisavadki pooltühjalt edasi.

Pirita sadamas ärritas kapten Dick Johanssoni see, et sadamamaks oli nagu Pärnus, aga du?i eest tuli eraldi maksta. «Mille eest ma siis sadamamaksu maksan?» imestas ta.

Reisi kummalisim elamus oli Saaremaal Angla tuulikute juures, kus sõna otseses mõttes vupsas põõsast välja kaks tantsupaari ja kukkus rahvatantsu vihtuma. See oli ju iseenesest päris tore, aga oleks kurb jäädagi ainult bu?manitena kepslema, selle asemel et nuputada, mida tuleks teha, et tantsu rohkem turiste pealt vaataks.

Hetkel kuum