Kuidas hindate Laari valitsuse tööd esimesel 100 päeval?

Mina olen nüüd tööstur ja olen põhimõtteliselt otsustanud mitte olla poliitikas, sest ei saa olla kahes kohas korraga -- äris ja poliitikas.

Olen pidanud õigeks hakata oluliselt rohkem igasugusest poliitikast ja poliitilistest kommentaaridest eemalduma. Tõsi, olen vahepeal ka patustanud selle enda põhimõtte vastu. Aga sellegipoolest ma ei hakkaks praegu hinnanguid andma.

Pärast suhteliselt kerget valitsuse tegemist järgnes mõnevõrra keerukam aeg, mil tuli rida personaalküsimusi lahendada. Personaalia on igal pool natuke egoismiga läbi kasvanud.

Lisaeelarve oli tsement koalitsioonile -- kui rünnatakse, siis ühtsus kasvab. Selle meeleoluga ka suvele vastu mindi. Poliitiliselt lahendatavad küsimused -- mis saab põllumajandusest, tollidest, lastetoetustest -- on mingil moel nihkunud, aga negatiivse eelarve taustal ei ole kuigi lõbus kuhugi suuri summasid määrata.

Ettevõtte tulumaksu kaotamine on kahtlemata huvitav eksperiment.

Valitsusele võiks hinde «hea» panna. Midagi on tehtud. Aga 100 päeva tähendab eelkõige seda, et ministritel on tarvis oma valitsemisala n-ö pihku saada. Ja kuna Savisaar ütles, et ta meile 100 päeva ei anna, siis on need natuke sõjakamas seisus läinud, kui tavaks oleks.

Mul on raske hinnata valitsust, kellel puudub täpne majanduspoliitika. (Delovõje Vedomosti 30. juuni--6. juuli 1999)

Ma ei tunneta, et midagi oleks oluliselt muutunud. Aga usun, et kavad, mis välja käidi, ka realiseeritakse. Pean eelkõige silmas ettevõtte tulumaksu vähendamist, mis on väga tähtis samm. Eriti puudutab see firmasid, kes tegutsevad kinnisvaraäris. Kinnisvaraarendus on praegu surutud seisus. St ka ehitus on raskes seisus.

Mis puudutab säästueelarvet -- säästmine on nii riigi, firma kui üksikisiku tasandil Eestis aktuaalne, aga mulle demokraatlikult mõtleva kodanikuna ei meeldi, kui mingit asja püütakse räigelt läbi suruda. On siiski olemas ka opositsioon. Mäletan omal ajal, kui püüdsin esimeses demokraatlikult valitud ülemnõukogus opositsiooni teha, sain kere peale, et ma üldse sõna suhu võtsin -- Eesti asja peavad ju kõik ühiselt ajama. Ilma opositsioonita ei ole aga demokraatiat. Opositsiooni on vaja austada, mitte neisse üleolevalt suhtuda.

Tervikuna arenevad Eestis asjad täiesti kenasti ja normaalselt, seda võin öelda inimesena ja endise poliitikuna.