FIE tulumaks on igati õigustatud

Eesti on makromajanduse põhitõdede mõistmisel jõudnud otsustava murranguni -- teadmiseni, mis viib edasi ja mis mitte. Juriidilisest isikust ettevõtetel kaob loodetavasti uuest aastast tulumaks, kui riigikogu jõuab eelnõu ainult piisavalt kiiresti menetleda. Maksud on tegur number üks, mis pärsib ettevõtlust, peletab eemale välisinvesteeringud ning sunnib lõpuks lahkuma ka omamaise kapitali.

Ent eelnõu järgi saavad tulumaksust vabastuse üksnes juriidilisest isikust ettevõtted, mitte füüsilisest isikust ettevõtjad (FIE). Esmapilgul võib tunduda, et juba eelnõusse on ebavõrdsus sisse kirjutatud: ettevõte on võrdsem kui ettevõtja. Mõlemad võtavad n-ö ette, aga ühtedele hakkab kehtima maksuvabastus, teistele mitte.

Uue eelnõuga kaasnev mõistelise ebavõrdsuse tekkimine on paratamatu. Ent see pole ebavõrdsus inimeste pinnal, vaid ebavõrdsus erinevate tasandite vahel, üksikisiku ja organisatsiooni vahel. Kõige halvem oleks see, kui näilise ebavõrdsuse kõrvaldamine tooks kaasa tegeliku ebavõrdsuse tekkimise, seekord füüsiliste isikute tasandil. Ühed füüsilised isikud, nimetagem nad töölisteks ja teenistujateks, maksaksid tulumaksu, ent teised mitte.

Füüsiliste isikute tasandil tuleb vahet teha tootmisel ja teenindusel põhineval ettevõtlikkusel ning tulumaksu optimeerimisele suunatud ettevõtlikkusel. Pole vist saladus, et osad töövõtjad on end just seepärast füüsilisest isikust ettevõtjaks registreerinud. Ehkki töö iseloom ja -koht sellest ei muutu ning suuremat töist ettevõtlikkust juurde ei teki.

Füüsilisest isikust ettevõtja on sotsiaalselt vähem kaitstud, sest n-ö tavalisel inimesel akumuleeruvad sotsiaalmaksuks makstud summad tulevaseks pensioniks. Ettevõtja aga peaks tulevikus ise vaatama, kuidas hakkama saab. Seda tüüpi sotsiaalsele teadlikkusele ma väga suuri lootusi ei paneks: 26 protsenti praegu käes on rohkem kui tõenäoliselt nivelleeritud pension tulevikus. Kroon täna on (intresside mõttes) rohkem väärt kui kroon homme, pealegi ei tea tänane ettevõtja, kui pikaks tema pensionipõlv kujuneb, kas ta üldse aastate kaupa tõstetava pensionieani välja veab. Praegu säästetud summad saab ka omal käel investeerida.

Osad füüsilisest isikust ettevõtjad, näiteks talunikud, saavad juba praegu lisasoodustusi: kõrgem tulumaksuvaba miinimum, kütuseaktsiisi kompenseerimine, külvipinna- ja muud toetused. Siiski ei saa välistada, et regionaalpoliitika elluviimise huvides on mõned soodustused õigustatud.

Lepingulistes suhetes olev füüsilisest isikust ettevõtja on rohkem haavatav kui tavatöötaja. Viimast kaitsevad staazh, koondamistasud ja etteteatamisajad, kokkuvõttes terve tööseadusandlus, mis kipub olema rohkem töötajakeskne.

Ent füüsilisest isikust ettevõtjad on tööturul konkurentsivõimelisemad, sest nende peale ei kulu sotsiaalmaksu summasid, seega on kogukulud väiksemad. Samas on tavatöötaja tunduvalt lojaalsem, mis osaliselt või täielikult õigustab talle tehtavaid suuremaid kulutusi. Tabavalt on öeldud varemgi, et tavatöötaja müüb oma tööoskuste kõrval ka aega ja lojaalsust. Füüsilisest isikust ettevõtja võib lihtsamini lepingu üles öelda ja kiiresti konkurendi juurde kolida.

Kui ei oleks füüsilisest isikust ettevõtjaid, kuidas saaksid siis tegutseda vabakutselised -- loomeinimestest kirjanikud, muusikud, kunstnikud, ajakirjanikudki? Aga nii, nagu varemgi, kui tulumaksu üle ägedalt ei vaieldud. Sisulise võrdsuse asemel ajame taga mõistete võrdsust, umbes nii, kas entrepreneur või undertaker, viimane, muuseas, tähendab ka surnumatjat.

Autor: Mati Feldmann