11 juuli 1999

Ühine omand -- kas ka võlad ühised?

Seadus on kehtestanud üldreegli, mille kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara, sellest üldreeglist erineva olukorra saavutamiseks tuleks sõlmida vastav abieluvaraleping.

Üldjuhul vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest enda lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle abikaasade ühisvara jagamisel.

Erandiks on olukord, kui varaline kohustus on võetud küll ühe abikaasa poolt, kuid abikaasade ühistes huvides. Kõige tüüpilisem näide perekonna ühistes huvides võetud varalisest kohustusest on ühe abikaasa poolne laenu võtmine selleks, et soetada perekonnale uus eluase või senist parendada. Sellisel juhul vastutab võetud kohustuse täitmise eest nii mõlema abikaasa ainuomand kui ka abikaasade ühisomand.

Samas tuleks arvestada, et perekonna huvide olemasolu või selle puudumine määratakse kindlaks igal konkreetsel juhul eraldi ja seadus ei ole andnud selliste asjaolude loetelu, mille esinemise korral tuleks igal juhul eeldada varalise kohustuse võtmist perekonna huvides.

Selles on oluline vahe, kas võlgade tasumine tagatakse kaasomandis või ühisomandis oleva kinnis- või vallasasjaga.

Kuna ühisomandisse kuuluvas asjas ei ole ühiste omanike osasid kindlaks määratud, siis osalevad sellised asjad tsiviilkäibes tervikuna (st pant või muu piiratud asjaõigus koormab asja tervikuna) ja näiteks abikaasade ühisomandi piiratud asjaõigustega koormamine saab toimuda ainult abikaasade kokkuleppel.

Kui abikaasade ühisomandi hulka kuuluva asja omanikuna kantakse vastavasse vallasasjade registrisse (hooneregister, autoregister jmt) või kinnistusraamatusse üks abikaasadest, ei muutu ühisomandisse kuuluv asi sellega viimase lahusvaraks.

Kahjuks ei ole alati võimalik nõuetekohaselt tagada seda, et mõlemad abikaasad saaksid võrdselt otsustada ühisomandi hulka kuuluvate asjade saatuse üle.

Nii võib näiteks abikaasa, kes on abikaasade ühisomandi hulka kuuluva kinnisasja omanikuna kantud kinnistusraamatusse, kinnisasja ilma teise abikaasa nõusolekuta hüpoteegiga koormata, sest kinnistusraamatu kandest ei nähtu vastava asja kuulumine abikaasade ühisomandi hulka ja kehtib kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise põhimõte.

Vastavast hüpoteegikandest tulenevad heauskselt omandatud õigused jäävad hüpoteegipidaja jaoks kehtima, seega ei saa teine abikaasa tuginedes sellele, et puudus tema nõusolek ühisomandi hulka kuuluva kinnisasja asjaõigustega koormamiseks, hüpoteegi kannet vaidlustada ja ühisomandi hulka kuuluv asi jääb vastutama kas ainult ühe abikaasa või kolmanda isiku võla tasumise eest.

Üheks võimaluseks ennast selliste üllatuste eest kaitsta on muuta kinnistu omanikku puudutavat senist kannet ja kanda ka teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse.

Kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa ei nõustu senise kande muutmisega, võib teine abikaasa nõuda kande muutmist kohtu korras.

Hoidmaks kohtulahendi jõustumiseni ära soovimatute õigusmuudatuste tegemist, tuleks hagi tagamise korras pöörduda kohtu poole, et kinnistusraamatusse kantaks sisse kinnistu võõrandamise ja koormamise keelumärge.

Abikaasade ühisomandisse kuuluvate kinnisasjade asjaõigustega koormamisel ühe abikaasa huvides tuleks arvestada, et kinnisasja koormavad asjaõigused jäävad seda koormama ka peale ühisomandi jagamist ja sellest tulenevat muudatust kinnistu omaniku osas, juhul kui vastavate kannete järgsete õigustatud isikutega ei lepita kokku teisiti.

Tagatis jääb kehtima ka pärast ühisomandi lõppemist. Seega ei lõpe taolise kinnisasja omandanud endise abikaasa kohustus vastutada teise abikaasa võlgade eest abielu lõppemisega, vaid alles siis, kui võlg on kas tasutud või kinnisasja koormanud asjaõigus lõppenud.

Nimetatud asjaolu arvestamata jätmine ühisomandi jagamisel võib kaasa tuua selle, et abikaasale jäävate ühisomandisse kuulunud asjade tegelik väärtus on soovitust oluliselt väiksem.

Autor: Ants Ainson

Hetkel kuum