Kindlustus peab saama kindlaks

Kunagises mustvalges televisioonis näidati reklaamiklippi, kus kodanik (kas Robert Gutman või Endel Simmermann) hooletult käega rehmas: «Jama, ei juhtu!» -- ja järgmisel hetkel sadas lagi kaela. Ka siis tehti kindlustusele reklaami, aga see oli satiirimaiguline, lapidaarne. Samas aga Eesti Riikliku Kindlustuse probleemid, kui neid ka oli, kliendini ei jõudnud.

Tänases Eestis pole oma elu ja vara kindlustamine enam nii triviaalne. Otsuse tegemine, kas midagi kindlustada, on üks mure, millele järgneb omal käel seltside usaldusväärsuse uuring. Eriti oluline on see elu- ja pensionikindlustuse sõlmise puhul, annad oma raha hoiule ju väga pikkadeks aastateks. Näiteks Polaris Elu kliendid sattusid täbarasse olukorda, kus lepingu katkestamine oli kliendile äärmiselt kahjulik, samas polnud selge, mis lepingutest üldse edasi saab.

Niisuguste juhtumite korral ei saa rääkida kindlustusest kui riskide maandajast -- ühe riski maandamisega ei ole välistatud teist tüüpi riski tekkimine.

Eelmisel kolmapäeval võttis valitsus vastu otsused pensionireformi teise samba käivitamiseks. See on kohustuslik kogumispension, millest pole pääsu ühelgi töötajal, oma osa peavad kõik maksma. Töötaja saab ise valida üksnes pensionifondi, kuhu tema raha minema hakkab. Minu arvates on põhjust olla murelik, arvestades asjade seisu Polaris Elu näitel.

Või teine lihtne näide. Sõlmid liikluskindlustuse poliisi aastaks, aga vahepeal müüd auto ära ja ostad teise. Ehkki mõlemad sõidukid olid enne kindlustatud, pole nad pärast omanikuvahetust teps mitte, sest kindlustuspoliis käib kaasas omanikuga, mitte autoga. See on paradoks, mida minu pea ei võta. Liikluskindlustus omaniku ravikulusid minu teada ei hüvita, remontima hakatakse ikkagi autot. Ja keda ravida tulekski, ei tarvitse olla üldse omanik.

Kindlasti on minu naiivsele arusaamale mitu vastupõhjendust, miks peab just nii olema ja mitte teisiti. Ehk tulevad seltsid vastu ja vormistavad kindlustuspoliisid ümber, aga kohustatud nad seda tegema pole. Kui tegu on auto vabatahtliku kindlustusega, mida üldjuhul vormistatakse aastaks, võivad summad päris suured olla. Lihtsam oleks auto ostu-müügi korral poliis(id) käest kätte vahetada, kalkuleerides järelejäänud aja näiteks auto hinna sisse. Siis ei peaks sõltuma kindlustusseltsi vastutulelikkusest ja ka paberimäärimist oleks vähem.

Kolmas aspekt seostub liikluskindlustuse bensiinijaamast ostmisega -- heauskne klient võib saada poliisi seltsilt, mis järgmisel päeval kaotab litsentsi.

Väidetakse, et kindlustuspettusi on väga palju. See on täiesti võimalik. Kui aga selts katsub veeretada oma raskused kindlustuspettuste kaela, hakkavad kliendid eemale hoidma. Kas Ühiskindlustuse raskused ei saanudki alguse sellest, et selts nõudis kliendilt kindlustussumma kättesaamiseks valedetektori alla minemist.

Niivõrd äärmuslikud meetodid võivad üksikjuhtumil olla isegi põhjendatud, aga seltsi üldist imagot vaevalt et tõstavad. Kindlustuspettus on tõepoolest pettus, aga heauskseid kliente ei saa muuta kaasvastutajateks.

Kindlustusseltsid on saanud reitinguid siit ja sealt, üks viimastest kindlustusmaaklerilt InBro & Partners. Kui kahju kannatanud poliisiomanikud saavad hüvitised tsiviliseeritult kätte, mis võiks seltsile olla veelgi mainekam? Kas aga kindlustusseltside reitingus poleks esikohad napsanud hoopiski mitte Big Elektroonika ja Goldman, kui nad nimekirja oleksid pääsenud? Oma klientide hüvangu nimel polnud neil millestki kahju, ei jaanilaupäeva vihmavalingust ega jõululaupäeva lumesajust, sest nende kampaania oli kindlustatud.

Autor: Mati Feldmann