Leiutis vormistati kasulikuks mudeliks

Parketikilbi leiutanud Avo Rannat lõi Eesti patendiametis pretsedendi, vormistades patenditaotluse ümber kasuliku mudeli registreerimise taotluseks.

Kui patenditaotluse ekspertiisi käigus hakkab selguma, et leiutisel ei ole ikkagi patendikaitse saamiseks vajalikku taset (leiutustaset) ja patendi saamine muutub kahtlaseks, võib patenditaotlus enne selle menetlemise lõppemist ümber vormistada kasuliku mudeli taotluseks.

Võimalusest hoolimata ei ole teised Eesti taotlejad seda teinud, samuti pole kasutatud patendi ja kasuliku mudeli paralleelkaitse võimalust. Viimast on teinud vaid üks Rootsi ravimifirma.

Patent ja kasuliku mudeli tunnistus (n-ö väikepatent) annavad omanikule sarnased õigused. Siiski on kasuliku mudeli tunnistus eelkõige mõeldud siseturu kaitseks, selle välispatentimist tehakse harva.

Patendi puhul oleks Avo Rannat saanud Eestis ainuõiguse leiutise teostamiseks, kasutamiseks ja müügiks kuni 20 aastaks, kusjuures kehtivuse jõushoidmine läheks kogu perioodiks maksma 83 900 krooni. Kasuliku mudeli nelja-aastast kehtivusaega saab aga pikendada vaid kaks korda, esmalt veel neljaks aastaks (riigilõiv 3000 kr) ja siis kaheks aastaks (4000 kr).

Isa, Avo Rannati, leiutatud parketikilbi patentimist pidasime vajalikuks tänu originaalse lahenduse olemasolule ja soovile alustada tootmist artikliga, millel puuduks jäljendamisõigus. Tulemusena peaks tootmine kasu tooma. Praegu käib parketikilbi tootmisesse juurutamine.

Patendivolinikku me ei kasutanud, sest nägime selles vaid liigset kulu. Isa käis küll enne esitamist ühe patendivoliniku juures, kuna aga reaalset nõustamist polnud, siis leidsime, et ajame asja omal käel ning ei kuluta vahendeid nn volitatud ametnikule.

Taotluse esitamiseks tuli tasuda standardne riigilõiv, umbes 3000 krooni, ilma milleta patendiamet keeldub isegi pabereid vastu võtmast ja registreerimast. Hilisemal ringivormistamisel lisatasusid ei tulnud.

Läbirääkimised leiutise sisu üle kestsid kaks aastat, sest varasem isiklik kogemus puudus. Ebaselged olid ka patendi autentsuse kriteeriumitega seotud nõuded. On seniajani, sest tundub, et eri riikide patendiametites on käsitlus (analüüs ja võrdlus olemasolevate registreeritud patentidega) erinev. Puuduvad rajajooned puhtverbaalse loogika ja sisulise analüüsi vahel. Taolisele tulemusele (isiklikule arusaamisele) jõudsin ise vastavat patendiuuringut ja võrdlusi tehes. Asjaajamine patendieksperdiga oli küll igati heatahtlik, andes uusi teadmisi ja kogemust.

Idee registreerida parketikilp leiutise asemel kasuliku mudelina tekkis seoses asjaoluga, et eksperdi hinnangul oli antud patenditaotlust patendina suhteliselt raske kaitsta. Viitan seejuures ka eespool kirjeldatud põhjustele. Tegemist oli patendiameti heasoovliku vihjega.

Ümbervormistamisega seoses lisatasu ega -lõivu maksta ei tulnud.

Eestis on vähe leiutisi, sest kõik müüvad importkaupa. Keegi ei huvitu tootmisest kohapeal.

Kasulikud mudelid ja omal maal väljatöötatud ning registreeritud patendid peaks just siinse töötava inimese ja riigi elujärge parandama, kaitsma kohapealset tootmist. Pole huvi, pole ka vajadust kasulike mudelite järele.

Teisalt puudub teadaolev mehhanism, mis abistaks väiketootjat. Väike- ja keskettevõte oleks minu arvates nimelt see lüli, mille kaudu uued lahendused leiaksid tee tulevikku. Suurfirma saab enamasti omal real hakkama ja tegeleb vaid olemasoleva tootmise moderniseerimisega.

Raske öelda, kas kasuliku mudeli registreerimine kokkuvõttes tasub aega ja raha, kuid, kes ei riski, kaotab võimaluse võita.