Kas maksureformi edasilükkamine rikub RE mainet?

Mis puudutab ettevõtjaid, on selge see, et ettevõtjate hulgas see maine ei saa paraneda. See on vaieldamatu. Selle ratsu seljas on kaua aega sõidetud ja see on üks olulisi momente.

Ettevõtjad muidugi saavad aru ka sellest, et üks asi on olla opositsioonis, teine aga valitsuses. Need on kaks erinevat mõõdet, aga nad ei saa liialt palju erineda.

Küsimus on ka selles, kuivõrd meie erakonnad arvestasid majandusanalüütikutega -- kui möödunud aastal eelarvet tehti. Situatsioon on tõenäoliselt tunduvalt keerukam, kui prognoositi möödunud aastal, ma arvan, et otsus edasilükkamise kohta on päris põhjendatud.

Tuleb olla realist. Üks asi on valimiseelne kampaania ja teine reaalne elu. See, et Reformierakond on ettevõtjate seisukohast väga hea mõtte tegemisse võtnud, on õige. Teine asi on, millal see reaalselt realiseerida. Majandussurutise tingimustes ei ole võib-olla õige seda kohe teha. Riik peab jalad ikkagi alla saama. Kõige olulisem on see, et RE ei loobuks sellest mõttest.

Mingil määral see RE mainet mõjutab. Ma ei ole kindel, kas positiivselt või negatiivselt. Igal asjal on kaks külge. Reaalse majandusliku pilguga asjale vaadates -- kui ikka võimalust ei ole, tuleb käed üles tõsta ja seda endale tunnistada. Idee peab üleval hoidma ja kui toimub majanduses arenguid, siis tuleb mõte realiseerida.

Asi polegi niivõrd Reformierakonna maines. Kui ettevõtted vabastatakse tulumaksust, on kindel, et osa sellest rahast läheb ka palkadeks. On võimalus palkasid tõsta. Ja see on praegu otsene rünnak Isamaa poolt inimeste sissetulekutele. Ei usu, et maksuvabastus mõjutab olulisel määral riigi tulu.

Palgatõusuga ja ostuvõime suurenemisega tuleb see raha tagasi. Tulumaksuvabastus tuleb vastu võtta ja Isamaa arvutagu natuke, enne kui läheb sõna otseses mõttes töötajate palkade kallale.

Ei saa otseselt öelda jah või ei. Pigem kalduksin isegi ei poole. Küsimus on ka selles, kas see konkreetne lubadus oli see, mis pani inimesi hääletama Reformierakonna poolt. Vaadatakse siiski asju kompleksis. Valijad, kes hääletasid Reformierakonna poolt, on mõtlevad inimesed. Me peame jälgima protsesse ja vahel on isegi positiivne, kui öeldakse, et me praegu ei saa oma lubadust täita. See ei ole petmine, vaid lihtsalt ei hämata.

Poliiitikud annavad lubadusi, marketeerivad ennast kui kaupa, edasi on küsimus selles, kas tõesti kõiki neid lubadusi tuleb täita. Arvan, et vastupidi, oleks üsna õudne, kui kõik need täidetaks. Oleks tänuväärne asi poliitikutel ikka säilitada adekvaatsust. See on ka vastutustundega seotud, et öelda vahel -- ei, me ei saa neid täita. Isiklikus elus on ju samamoodi -- me lubame, aga on väga raske öelda vahepeal, et oi, ei saa, asjad on muutunud. Kuigi seda tegelikult tuleb teha.