Raimo Ülavere • 17. august 1999 kell 22:00

Välisinvesteering pärsib kasvu

Läänemaal Palivere vallas ASis PalWood vihuvad umbes 80 töötajat teha puutulpe ja mitmesuguseid puust pudulojuseid. Värvikaid puust asjandusi ootavad kümmekonna välisriigi tarbijad. Rootslastele, sakslastele ja isegi ameeriklastele müüakse Oma Toodang, oma kätega algusest lõpuni valmis tehtud puulammas.

PalWoodi sarnane omatoodangu eksportöör on muutumas Eestis harulduseks. Üha enam suureneb Eesti ekspordis tööjõumahuka allhanke osa ning sellele on kaasa aidanud Eesti ettevõtete odav ülesostmine välisinvestorite poolt. Teisisõnu, mõned välisinvesteeringud on majanduse kasvutempo hoogustamise asemel paradoksaalselt asunud kasvutempo kiirenemisele jalga ette panema.

Majanduseksperdid esitasid Eestile ülistusoode, kui avalikustati eelmisel aastal siia voolanud umbes 8 miljardi kroonine otseinvesteeringute maht. 1998. aastal sai Eesti majandus pea kolmandiku pärast taasiseseisvumist Maarjamaale tulnud otseinvesteeringutest. Tundub, et otseinvesteeringute tempo ei ole oluliselt raugenud ka sel aastal -- esimeses kvartalis tõid võõramaalastest ärimehed siia 1,2 miljardit krooni. Välismaalaste jaoks elame suisa marjamaal, kuhu tasub oma raha paigutada.

Traditsiooniliselt on välisinvesteeringuid peetud riigile kasulikeks -- uued töökohad, lisanduv oskusteave, uued tehnoloogiad, sissetöötatud turud on vaid mõned väärtused, mida värske välisraha riiki, sh Eestisse toob.

Kuid vahest kiputakse unustama, et välisinvesteering võib käituda ka Trooja hobuse moel. Mõnikord on välisinvesteeringu tagajärg välismaal asuva emafirma range kontrolli all allhanke tegemine. Ent allhange on madala rentaablusega ettevõtmine, millesse pole vaja oluliselt investeerida uut oskusteavet, samuti võib paljudel juhtudel kinni panna tootearendusosakonna. Allhankija treib oma seibi valmis ja see tarnitakse poldi ja mutri vahele keeramiseks emafirmasse välismaale. Aga kus on siis Eestile au ja kuulsust ning ka palju raha toov uus toode ning majanduskasvu turgutav kopsakas lisaväärtus? Uue välisomaniku soov pole saada uut toodet, vaid võimalikult odavat allhanget.

Mulle tundub, et välisomanikuga allhanketrend on viimaste aastate jooksul muutumas Eesti majanduses tooniandvaks. Värskeim näide meenub üle poole oma toodangust allhankena tegevast tekstiilitööstusest. Selle aasta jaanuari lõpus tuli Eestisse järjekordne välisinvesteering -- Soome P.T.A. Grupp OY ostis 43% rõivatootja Klementi aktsiatest. Et aga tegemist on Klementi suurima allhanketöö pakkujaga, siis vähendas vabrik omatoodangu mahtu viiendiku võrra ning suurendas allhangete osa kolmandiku võrra. Ettevõtte kuue kuu netotulemus on 2,2 miljonit krooni kahjumit.

Ilmekalt peegeldab Eesti kui allhankijariigi trendi süvenemist ekspordi struktuur, kus omatoodangu osakaal on kukkunud viie aastaga pea 75 protsendilt umbes 50 protsendini. Kahjuks tundub trend esimese kvartali ekspordi andmeid vaadates jätkuvat ning tulevikus isegi süvenevat. Esimeses kvartalis kasvas eksport Eesti suurimasse ekspordipiirkonda -- Euroopa Liitu -- üle 5%. Korralik tulemus! Kuid kasvu lõviosa andis allhangete kasv, mis kosus kümnendiku, samal ajal suurenes otseeksport ELi vaid napi poolteist protsenti.

Julgen prognoosida, et lähiaastatel seoses ELi liitumisprotsessiga suureneb ELi osakaal Eesti ekspordis ja suurenemine toetub osaliselt ka tänu uutele välisomanikele ikka allhangete kasvule.

Allhange on siirdemajanduse paratamatu parasiit. Paraku ei tekita allhange omatoodanguga võrreldavat lisaväärtust ning kui ei teki korralikku lisaväärtust, ei tule ka majanduse kiiret kasvu. Nii võimegi jääda pikisilmi ootama algselt sügiseks prognoositud kiiret majanduskasvu põhjendusega, et majanduskasvu mootor ehk otseinvesteeringud Eestisse on püstitamas rekordeid. Ootame, samal ajal ise soomlastest ja rootslastest tööandjate juures soomlastele-rootslastele allhanget vorpides.

Hetkel kuum