Eesti riik -- rikas ja kultuurivaenulik

Eesti kuulub ilmselt maailma rikkamate riikide hulka, kuna ta peab üleval kümmet rahvusteatrit (rahvusooper Estonia, Eesti Draamateater, Vene Draamateater, Linnateater, Vanalinnastuudio, Nukuteater, Rakvere Teater, Pärnu Endla, Viljandi Ugala, Vanemuine). Meie naaberriikides (Soome, Rootsi, jt) peetakse ülal vaid ühte rahvusteatrit riigi kohta, aga Eestis on neid kümme!

Milles siis seisneb termin «rahvusteater»? Selles, et riik katab teatri kuludest 75% ja ainult 25% teenitakse piletimüügist (1997. a statistika põhjal, kuid see vahekord ei ole muutunud). See tegi 1998. a keskmiseks dotatsiooniks draamateatrites 100 krooni ja ooperiteatrites üle 300 krooni vaataja kohta.

Selline majanduslik üledoteerimine tekitab teatrites stabiilse õhkkonna, kus ei ole erilist põhjust ega vajadust efektiivsemalt töötada. Näiteks Vanemuise teater oma peaaegu 500 töötajaga on üks Tartu linna suurematest tööandjatest.

Ei saa muidugi mainimata jätta Eesti riigi heasoovlikkust, kui ta jagab eraõiguslikele teatritele aastas 1,5 miljonit, mis moodustab 1% riigieelarvest teatritele eraldatud summast. Kui aga vaadata erateatrite etenduste arvu ja publiku hulka, siis protsentuaalselt on selline arv võrreldes riigi ülalpidamisel olevate teatritega täiesti naeruväärne ja ilmselt ka laest võetud.

Selliste rahajagamise põhimõtetega on Eesti riik küll üks teatrivaenulikumaid riike maailmas, pärssides niimoodi igasugust eraalgatust teatrimaailmas. Eraettevõte ei saa ju konkureerida turul, kui täpselt sama asja tegevatele riiklikele ettevõtetele maksab riik dotatsiooni 100 krooni «ühiku» kohta.

Tekib olukord, kus uusi teatreid enam juurde ei teki ja olemasolevad jätkavad oma eksistentsi loomingulisele mandumisele vaatamata. Teiste sõnadega, teatrimaastikul valitseb konkurentsivabaduse piiramine, mille riik on kaasa toonud õitsvast sotsialismiajast.

Eesti on väga väike riik, siin on väike, suletud teatriringkond, kus kõik tunnevad kõiki ja teatritegelased on üksteisega mingil määral seotud. Ilmselt seetõttu kujuneski eelmise valitsuse ajal nn teatraalide klubi, mille liikmed õpetasid teatrikoolis näitlejaid, jagasid ministeeriumis ja kultuurkapitalis neile raha ja tegid neile ka ajakirjanduses kriitikat. Seega kogu teatrimaailma valitsemine oli ühtede inimeste käes, kes muutsid Eesti teatripilti vastavalt oma nägemusele ja välistasid võimaluse tekkida ja areneda uutel ideedel, mis nende kujundatud peavooluga kokku ei lähe.

Praegune valitsus on seniajani tegelenud põhiliselt eelmise valitsuse tehtud vigade likvideerimisega, kuid ega suured muutused ei sünni üleöö. Kuigi Reformierakonna valimiseelsetest loosungitest võis välja lugeda praegusele kapitalistlikule riigikorrale sobivaid suundumusi (kultuuriasutuste lahtiriigistamine, riiklik tellimus jne), ei ole nende plaanidest ja tegudest senini kahjuks midagi kuulda olnud.

Kutsun üles valitsust, eriti aga kultuuriministeeriumis võimulolevat Reformierakonda lõpetama jäme konkurentsivabaduse rikkumine ja vahetegemine riikliku ja eraõigusliku teatri vahel ning hakata jagama toetust vastavalt objektiivsetele näitajatele, aga mitte väljakujunenud traditsioonile. See peaks Reformierakonna majanduslike ja poliitiliste vaadetega igati kokku sobima.

Kui õnnestuks muuta ja parandada senist teatrisüsteemi, siis tekib meil palju uusi ja huvitavaid teatreid, suureneb etenduste ja publiku arv ning tõuseb kunstiline tase, sest vaba konkurents paneb kõik tööle ja tippu tõusevad tõesti kõige paremad mitte aga kõige paremini makstud tegijad.

Autor: Dajan Ahmetov