Mõis kasvatab Hru?t?ovi kombel maisi

Artikkel

- Uudised
- 12. september 1999 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mõis kasvatab Hru?t?ovi kombel maisi
Lugedes 8. septembri Äripäevast Jüri Mõisa artiklit haldusreformi kohta, jäi mulle mulje, et see mees on mõtlemisvõime kaotanud. Millegi muuga ei saa tema pakutud ideed maalt linna kolimise soodustamisest õigustada.
Olukorras, kus «maarahvas elab kõikjal maailmas allpool keskmist sissetulekutaset» ja enamik riigijuhte püüab elujärge maal parandada, suunates sinna erinevaid eluolu parandavaid projekte, soovitab Mõis hakata Eestis maarahvast linna umber asustama. Piima poest ostva mehena (kas ta seda ise teebki?) võib taolist asja muidugi väita, kuid riiki juhtida püüdva mehena võiks ta osata näha valitseva olukorra erinevaid aspekte ja tagamaid.
Kuigi on õige, et linnades on teenimisvõimalusi rohkem, võib osutada tõesemaks tõik, et kõik ei mahu marjamaale. Vaatamata sellele, et linna jaoks on välja mõeldud rohkelt ameteid ja linnadesse on koondatud absurdselt palju tööstust, millest suur osa võiks asuda tegelikult maal. Loodus ei salli tühja kohta, see täidetakse millegi muuga. Võib-olla linnalumpeniga?
Selge peaks aga riigimehele olema üks: riik (loe: elanikud, maksumaksjad) areneb ühtlaselt, kiiresti ja tervena vaid ühel tingimusel -- kui kõik riigi erinevad struktuurid ja valdkonnad arenevad ühtlaselt ning kogu ühiskonda tervikuna arvestades.
Linna ja maa vastandamisega ei ole jõutud ühegi riigikorra puhul positiivse tulemuseni. Maa on alati olnud, linn tekkis hiljem ja pole kunagi maata hakkama saanud.
Haldusreformi läbiviimise kiirus ei saa olla eesmärk omaette. Endise pankurina võiks Mõis aru saada, et ainult raha juurde trükkimine ei tähenda rikkust, kuigi rahatähti võib olla palju. Üksi kiirus ja lihtsalt kulude kokkutõmbamine reformimisel ei aita kaasa heaolu tõusule.
Et vallavalitsus ja kool on valla tähtsamad tööandjad, pole tõepoolest normaalne. Aga kui «põllupidamiseks sobib ka linnast või väikelinnast tööl käia, kui põllundus osutub mingil perioodil tasuvaks», nagu kirjutab Mõis, tekib kusimus, milles üldse normaalsus seisneb.
Poest saab piima vaid siis, kui see sinna on eelnevalt toodud. Tuua saab piima sinna alles pärast lehmalt kättesaamist. Lehmad saavad piima anda vaid olemas olles. Lehmi on vaid siis, kui neid kasvatatakse. Kasvatada saab neid vaid siis, kui selleks on maal inimesed. Ja mitte kord nädalas, vaid iga päev. Ja isegi siis, kui vahepeal kellegi mõtlematuse tõttu piima tootmine tulus pole.
Euroopa Liiduga liitumise skeptikuna leian, et kõik «euroopalikud suundumused» pole järgimist väärt. Isamaaliidu ja Reformierakonna toetajaskonnast võivad aga sellised mõtlematult populistlikud väljahüüded peale minu teisigi eemale tõugata. Olukorda on vaja parandada, aga mitte uisapäisa sm Hru?t?ovi moodi kõikjal maisi kasvatades.
Hetkel kuum