Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Omanikud pole ainult müügitrump
Kui klient ostab selvehallist karastusjooke, pole tal reaalset vajadust teada, kellele kuulub produkti valmistanud firma. Tarbekaupade kvaliteet on lihtsalt tuvastatav.
Kardinaalselt erinev on olukord, kui asutakse sõlmima kindlustuslepingut. Kindlustusandjad ei müü füüsiliselt tajutavaid tooteid. Kindlustusvõtja saab poliisi, mis kinnitab lepingu sõlmimise fakti. Leping lubab kindlustusjuhtumi korral kahjuga võrdset hüvitist. Kindlustusseltsi varadest ja reservidest pole eristatavad kindlad osad, mis kataksid seltsi poolt võetud kohustusi kliendi suhtes. Kindlustuses on tegu ühise «kassaga» - puuliga, mida kontrollib ja juhib selts ning mis peab tagama iga realiseerunud kindlustatud riski katmise.
Niisiis müüb kindlustusselts kliendile lubaduse. See, kas sõlmitud leping on toimiv, tõestatakse tulevikus. Järelikult põhineb kindlustussuhtesse astumine usaldusel, mis saab tekkida tõestele faktidele tuginedes.
Kindlustusvõtjal on õigustatud huvi teada, kes on tema valitud kindlustusfirma omanikud. Võib ju väita, et omanikud ei puutu otseselt kokku tegeliku kindlustustegevusega. Tegelikult see nii pole. Äriseadustik sätestab juhtimisstruktuuri, kus kuulub kõrgeim võim aktsionäride üldkoosolekule (omanikele). Üldkoosolek valib nõukogu, see planeerib firma tegevust, valib juhatuse ja annab talle korraldusi firma juhtimiseks.
Kindlustusseltsi tegevuse kvaliteet sõltub seega otseselt omanike pädevusest ja usaldusväärsusest. Juhtimise mõjutamise kõrval on omanikel hoovad seltsi finantseerimiseks ja oskusteabe impordiks.
EL on võtnud vastu otsuseid, mis võimaldavad kindlustusseltside omanike identifitseerimist ja kontrolli. Seadustega reguleeritakse kindlustusfirmade asutamist ja kontrolli nende tegevuse üle. Kui omanikud osutuvad mitteusaldatavateks, võib kindlustusjärelevalve keelduda litsentsi andmast või takistada aktsiate minekut kahtlase taustaga investoritele. Eesti kindlustusjärelevalvel need õigused puuduvad, seda tähelepanelikum tuleb olla kindlustusvõtjal.
Veel üks range kontrolli põhjus ELi maades tegutsevate seltside omanike suhtes on püüd välistada võimalus, et kindlustusbisnist kasutataks illegaalselt teenitud kapitali paigutamiseks legaalsesse majandustegevusse.
Kuigi Eesti kindlustusturg on võrreldes aastatagusega selginenud, ei tähenda see, et kõigi litsentsi omavate seltside taust on läbipaistev. Usaldusväärsuse ja kindlustunde tekitamiseks ei piisa maksuparadiisis registreeritud firma kena kirjapildiga nimest, kui puuduvad kontrollitud faktidel põhinevad andmed selle senisest tegevuspraktikast ja omanikest.