S2000 jätab hinge kripeldama

Kui mõne kuu pärast Eestisse saabuvat Honda S2000 just täismõõtmelisele F1 rajale proovima ei satu, siis tavalistel teedel ei õnnestu sellest masinast mitte kuidagi viimast välja pigistada.

Pärast mitmekümneaastast pausi lasi Honda välja oma teise rotsteri, mis peaks Eestisse jõudma selle aasta novembris. Iseküsimus on, kui suur müügiedu sedasorti masinat siin saadab. Maarjamaal pole just palju neid, kes eelistavad praktilisele pereautole poolemiljonilist vormelit. Kuid just vormeliga sarnaneb S2000 kõige enam.

Väliselt ei erine S2000 oma liigikaaslastest kuigivõrd. Jääb mulje, et tegu on samalaadse kabrioletiga, kui seda on Audi TT, BMW Z3, Porsche jt. Masinaga lähemalt tutvudes selgub aga, et kapoti all müriseb tõeline imemootor, mis käivitub suurest punasest nupust, ning kuuekäiguline käigukast sarnaneb tavalise käigukastiga ainult käikude asendi poolest.

Igatahes tundub, et Honda insenerid on mootorilt välja pigistanud viimasegi jõuvaru. Kaheliitrine mootor annab välja tervelt 240 hobujõudu, mis on ligi poolsada hobujõudu rohkem, kui näiteks 2,8-liitrisel BMW Z3-l. Tohutu võimsuse saladus suhteliselt väikese mootori juures peitub pööretes, mis ei taha ega taha kiirendades otsa lõppeda. Elektrooniliste tulbakestena üles kihutav tahhomeeter läheb punaseks alles 9000 pöörde juures minutis.

Sellist jõuvaru ohjata ei ole tavalistel teedel just lihtne ning isegi põhjanaabrite siledatel kiirteedel ei saa end lõdvaks lasta. Kui surudagi maha hirm politsei ees, siis on 180kilomeetrine tunnikiirus liiklustihedust arvestades ka seal liig mis liig, 241 kilomeetrit tunnis arendavale S2000-le aga kõigest hetk, mil on paras sisse lülitada kuues käik.

Masin näitab üles piisavat erksust ka madalamatel pööretel. Ehkki tagasillaveoga rotsteril on piisavalt laiad rattad, on järsul gaasivajutusel kurvis külglibisemine üsna kerge tulema. Siledal teel sõita on aga tõeline nauding, mida võimendab jäik sportvedrustus, hästi kuuletuv rool ning metallnupuga käiguvahetushoob, mis liigub vaid mõni sentimeeter siia-sinna. Esmalt võtab tublisti aega, enne kui üldse õigele käigule pihta saab.

Auto sisemus on seevastu lihtne. Kaks turvapatja, mitmesugused elektriajamid ja nahkistmed on põhivarustuses siiski täiesti olemas.

Presendist katus annab autole küll piisavat tuulevarju, kuid mitte vaikust ja rahu. Mootorimüra ei varja riie niikuinii, lisaks hakkab pleksiklaasist aken tuule käes loperdama juba üsna väikese kiiruse juures. Samuti ei pääse aknatihendi vahelt kostuvast tuulevilinast.

Esitulede pesuri nupp on arusaamatul põhjusel toodud otse kõrvalistuja küünarnuki alla ja võtab hulk aega, enne kui «iseenesest» näkku pritsima hakanud vee päritolule jälile saab. Ruumipuudus tungib sedasorti autos eriti esile, mistõttu ei leidu seal ühtegi laegast, kuhu hädavajalikke pisiasju sokutada.