22 september 1999

Haldusreform ei anna kokkuhoidu

Kõrgete riigiametnike ja mõnede ajakirjanike mõtteavaldused haldusreformi seosest eelarvekulude kärpimisega meenutavad mulle lugu inimesest, kes otsis kadunud asja laterna alt, sest seal oli valgem. Ka mõisted, mida arutlustes kasutatakse, on tavaliselt segi nagu puder ja kapsad. Ja kuigi rahandusministri nõunik Ants Leemets, kes kunagise maavanema ja regionaalministrina asja tunneb, on lapsesuuna välja öelnud tõe, et «mingit otsest rahalist kasu haldusreform ei anna» (ÄP 13.09), jätkub asjatundmatu jahumine.

Kõige krooniks on muidugi Jüri Mõisa mõtteavaldused, mille puhul saab vaid loota, et ajakirjanikud on teda valesti mõistnud. Sest on siiski uskumatu, et varsti juba pool aastat valitsuse liige olnud inimene võiks väita, et Eestis on avalikus sektoris 150 000 inimest, kuid piisaks umbes 25 000 riigitöötajast ja et siseministeeriumi 15 000 töötajast tuleks koondada pooled. See väide seisab aga kõrvuti tema sama jahmatavate avaldustega, et töö omavalitsuses pole mingi õige töö ja et Eestis tuleks populariseerida linnastumist, nii et hakka või uskuma.

Samaväärne avaldus on vastu panna vaid ekssiseministril Robert Lepiksonil, kes lubab Võru-, Valga- ja Põlvamaa liitmisel tekkiva uue maakonna juhtimisel toime tulla vaid 12 inimesega (ÄP 09.09). Jääb mulje, et meie miljonäridele on varandus kätte sadanud suisa ime läbi, sest aritmeetika ja loogika tundmist pole selleks vaja läinud.

Et asjad paika panna ja Ants Leemetsa öeldud järelduseni jõuda, pole vaja muud, kui täpsustada põhimõisteid ja baasarve.

150 000 avaliku sektori töötaja põhiosa on riigilt ja omavalitsustelt palka saavad õpetajad, õppejõud, kultuuritöötajad, sõjaväelased, politseinikud, piirivalvurid, sotsiaaltöötajad arstid jne. Kui nende arvu soovitakse vähendada, siis tuleb nii ka öelda ja mitte rääkida haldusreformist. Jüri Mõis tegi küll vihje ka sinnakanti, leides, et 722 põhikooli ja 220 tuletõrjekomandot on meile palju, kuid selle teema jätkamise lõpetavad tal kindlasti koalitsioonikaaslased ise.

Haldusreform kui selline saab puudutada ainult riigi- ja omavalitsusametnikke, keda on kokku ca 13 300 (ministeeriumites, ametites ja inspektsioonides 7800, maavalitsustes 1300 ja omavalitsustes 4200). Neile lisandub ca 10 000 siseministeeriumi süsteemi töötajat (politseinikku, piirivalvurit, tuletõrjujat), kes samuti pole haldusreformi objekt. Riigiasutuste ülalpidamiseks kulus 1998. a 1,27 miljardit krooni. Kindlasti saaks ametnike arvu viiendiku võrra vähendada, kuid vaid asjatundmatu inimene võib loota sealt kokkuhoidu, paigalejääjate palku tuleb konkurentsis püsimiseks tõsta. Kui isegi õnnestuks 15% kokku hoida, on tulemuseks vaid 1% riigieelarve kogumahust.

Kohalike omavalitsuste ülalpidamiseks kulub aastas umbes 500 miljonit. Hädavajalik on nende liitumine, kuid sellest tekkiv kokkuhoid on veel tühisem ja seda pole ükski spetsialist reformi eesmärgiks seadnudki.

Tahan haldusreformi uutele entusiastidele meelde tuletada, et Mart Siimanni valitsuse moodustatud asjatundjate komisjon, kuhu kuulusid teadlased ning maavalitsuste, valdade ja suuremate erakondade esindajad, töötas 1998. a välja põhjaliku kontseptsiooni haldusreformi jätkamiseks. Märksõnadeks olid otstarbekus ja optimeerimine. Paraku mitte kokkuhoid, sest me ei saa mööda Agenda 2000-s öeldust, et Eestis on avaliku teenistuse personali liiga vähe. Praegune valitsus on selle dokumendi ilmselt prügikasti visanud ja tahab asjaga otsast alata.

Tulemus on ajakaotus ja samadele järeldustele jõudmine või ilma analüüsita administratiivne rabelemine, mis kutsub esile tugeva vastupanu ja viib kaose ning raiskamiseni, mistõttu järgmisel valitsusel tuleb jälle otsast alata. Aega mõtlemiseks veel pisut on.

Aga Jüri Mõisal tuleks aru saada, et ta võib suvaliselt koondada või taandada vaid tema ministeeriumis töötavat 120 inimest. Eesti politsei ja piirivalve hävitamist ei luba tal ette võtta isegi praegune valitsus.

Autor: Jaak Allik

Hetkel kuum