Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tester võitleb salavedeliku vastu
Asjatundjate hinnangul on Eestis müüdavast jahutusvedelikust ligi pool salakaup, mille avastamine pole lihtne isegi siis, kui mõõta aeromeetriga ära vedeliku külmumistemperatuur.
AS Kemirol turundusjuhi Heivo Viinalassi hinnangul Eestis liikvel olevast jahutusvedelikust kuni pool ei vasta nõuetele ja on kokku segatud suvalistes nurgatagustes.
Oletusele andis tuge läinud neljapäevast kuni esmaspäevani läbi viidud katse, mil tanklates testiti pisteliselt autode jahutusvedelike vastavust nõuetele. Katse tulemus oli masendav -- vaid iga kolmanda auto jahutussüsteem oli korras.
Seni on enamik inimesi harjunud mõttega, et parim jahutusvedelik on vesi, aga kuna vesi võib talvel mootoriploki lõhki lüüa, siis tuleb panna dosooli. Sellist kraami paraku enam meie poelettidel ei liigu ja sisse kallatakse ükskõik mida, peaasi, et ära ei külmuks.
Viinalassi sõnul on selline suhtumine totaalselt vale, sest külmumistemperatuurist ehk olulisemgi näitaja on korrosioonikindlus. «Selles suhtes ei sobi vesi üldse jahutussüsteemi. Korrosioon hakkab purema nii mootoriplokki kui veepumpa. Ning kui vesi pumba tihendi vahelt ükskord välja jookseb, siis süüdistatakse autot, mitte iseennast, kes vale vedelikku on kasutanud,» rääkis Viinalass.
Lisaks selgitas ta, et kui jahutussüsteemi normaalne töö on korrosiooni tõttu häiritud, tõuseb mootori töötemperatuur, mille tulemusel omakorda hakkab kuluma rohkem õli ja kütust.
Jahutusvedelikku on seetõttu tarvis regulaarselt vahetada, olgu see nii kvaliteetne kui tahes. Enamik autotootjaid näevad ette vahetada vedelik iga aasta või teatud arvu kilomeetrite läbisõitmise järel (40 000--100 000 kilomeetrit).
Seetõttu tasuks igal autoomanikul kontrollida, kas jahutusvedeliku külmumistemperatuur ja korrosioonikindlus vastavad nõuetele. Selleks on müügile jõudnud testerid, mis maksvad vaid kümne krooni ringis.
Testeris on väike pabeririba, millel on kahte värvi testainet. Riba tuleb pista üheks sekundiks jahutusvedeliku sisse ja oodata, mis värvi testained muutuvad.
Pakendil on olemas värvitabel: kui värve omavahel võrrelda, on kohe näha, kui suur on vedeliku külmumistemperatuur ja kui suur korrosioonikindlus.
Viinalassi sõnul tasub juba poes vaadata, mis kaubaga on tegemist. Kui sellel puudub rahvusvaheliselt tunnustatud standardi number, siis pole liigne lasta anumal kork maha keerata ja tester sinna sisse pista.
Kümnekroonine kulutus aitab hiljem kokku hoida märksa kopsakama remondisumma.