Kaido Einama • 5 oktoober 1999

Kümne aastaga Jukudest tiigrihüppeni Internetti

Need arvutid, mida kümme aastat tagasi sai omandada kolmandiku uue auto hinna eest, maksavad nüüd vanametalli kokkuostus kaalu järgi.

Kunagise 4MHz kiirusega kohverarvuti asemel on praegu ärimeestel mapi vahel üliõhuke 400MHz protsessoriga sülearvuti, mis saab aru kõnest ja käekirjast. Äripäev uuris, milliseid arvuteid osteti ja müüdi nende kahe äärmuse vahele jääva kümne aasta jooksul.

Kümme aastat tagasi läksid paremini kaubaks kirjutusmasinad (soovitavalt elektroonilised), paljundusmasinad ja faksid. Kellel faksi polnud, võis tellida faksiteenuse Telefonikaugejaamalt. Arvuteid müüdi harva.

Populaarne oli arvutitarkvara MS DOSi põhjal. Kuulutati ka seda, et firmad võivad endale soetada võimsa IBM PC/AT/PS-2 tüüpi personaalarvuti.

Jaanuaris pakuti veel ettevõtetele täiesti kodumaist arvutitoodangut. Müügil oli Juku, koolidele mõeldud arvuti. Varustuseks mustvalge monitor, kaks kettamehhanismi, printer, hiir ja tarkvara.

Välismaistest arvutitest pakkusid personaalarvutitele (PC) konkurentsi 80ndate koduarvutid, mida sai televiisoriga ühendada. Kuum sõna oli näiteks Commodore 64, mida sai osta mõne tuhande rubla eest.

Firmadele sobis ka tekstitöötluskompuuter Amstrad PCW 9512, mis maksis 24 000 rubla, kõigest 2/3 värviteleri T?aika hinnast. Mobiilsele inimesele sobis lap-top arvuti IBM PC/XT CGA ekraani, 640KB mälu, kahe kettaseadme ja 9MHz protsessoriga.

PCd said vahepeal põlvkonna jagu vanemaks ja müügil oli valdavalt Inteli 386 protsessoriga PC-tüüpi arvuteid. IBMi kui suurima personaalarvutite tootjaga võistles Minski arvutitehas, pakkudes 14 000 rubla eest EC tüüpi PC arvutite kloone. Uhiuus Moskvit? maksis samal ajal 300 000 rubla. Nii arvutit kui autot ostes tuli lisaks ülekandele maksta osa sularahas.

Pärast rahareformi võis kolme arvuti hinnaga osta ühe Zhiguli. Nokia mobiil Talkman ja IBMi personaalarvuti maksid ca 15 000 krooni.

Suhkruvatiaparaadi müügikuulutuse kõrvalt leiab 1993. aastal üksiku arvutikuulutuse: Unisys 386SX personaalarvuti maksab 14 900 krooni, mobiiltelefon Nokia Cityman aga 14 995 krooni. Kohverarvuti Compaq Contura parameetriteks olid 25MHz protsessor, 4 MB mälu, 84 MB kõvaketast. Samal ajal maksis uus ?koda 68 000 krooni.

Sel aastal jõudsid Eestisse esimesed praeguse protsessoripõlvkonna eelkäijad -- Inteli Pentium-protsessorid. Tavalised arvutikasutajad ajasid läbi 486-protsessoriga arvutitega. Märtsis pakkusid Pentiumi protsessoriga arvuteid kaks firmat. Microlinki Pentium maksis 65 000 krooni.

386-protsessoriga arvutid olid juba vanaraud. Lammutuskojast sai sellise kätte alla 5000 krooniga. Pennu jõuluarvuti oli Inteli 100MHz 486-tüüpi protsessori, 8MB mälu ja 635MB kõvakettaga.

Osteti kodumaiseid mõnemehefirmades kokkupandud PC-tüüpi arvuteid. «Pentium 120 on jõulumüügiarvuti, mis on lihavõtteks unustatud,» ennustas Peeter Marvet oma kommentaaris aasta lõpus.

Marveti ennustus jõuluarvuti unustamisest lihavõtteks sai teoks, kui välja kuulutati Pentium MMX ehk multimeedia laiendustega protsessor. Kevadel sai standardiks Pentium MMX 166 MHz 32MB mälu ja 1,6GB kõvakettaga. Majanduskasvu kõrghetkel ujutati Eesti kontorid üle eelkõige selle konfiguratsiooniga tehnikaga.

Uus põlvkond Celeron lükkas MMXi tahaplaanile, sest hinnad langesid ca 12 000 kroonini.

Kodumaiste ja välismaiste arvutite hinnad lähenevad, kuid siin kokkupandud toodang on endiselt välismaisest odavam. Praegu maksab keskmine Celeroniga 466MHz arvuti 12 000 krooni.

«Eesti Nokia» tähendab minu jaoks edukust uuendusjulguse ja sihiteadlikkuse kaudu. Riigi kui terviku majandusliku edu tagamiseks on oluline leida rahvusvahelisel, eelkõige Euroopa turul konkurentsivõimeline ekspordiartikkel. See artikkel ei saa tulla põllumajandusest, kuid võib tulla kõrgtehnoloogiast. Seda muidugi juhul, kui õnnestub ligi meelitada piisavalt välisinvesteeringuid. Need tulevad aga sinna, kus on madalad maksud, haritud tööjõud ja selged mängureeglid.

Siseriiklikult unistan aga hästitoimivast ja intelligentsest riigiaparaadist, millega saaks 90% juhtudest suhelda Interneti vahendusel. Selle vältimatu eeldus on elektroonilise ID-kaardi kasutuselevõtt passi asendajana. Taolise riigimudeli edu oleks Eestile suurepärane reklaam ja aitaks kahtlemata ka investoreid ligi tõmmata.

Minu arvates peitub väljendis «Eesti Nokia» teatav rahvuslik alaväärsuskompleks.

Rääkides tegevusvaldkonnast, milles Eesti ettevõtlusel oleks maailmas võimalik läbi lüüa, tuletaksin meelde oma 1992. aasta ideed «Test Site Estonia» (TSE). Arvan, et nimetatud ideed annaks veel praegugi realiseerida, kuigi ühiskonna areng on paljuski liikunud minu pakutule vastupidises suunas.

TSE projekti realiseerimine tähendaks riigi ja infrastruktuuri ümberkujundamist nii, et Eestist kujuneks keskkonnasõbralik teaduspark uusimate side-, info- ning kõrgtehnoloogiliste ideede katsetamiseks. Eesti poliitiline areng on aga olnud vastupidine. TSE eeldaks Eesti täielikku iseseisvust, mitte liitumist Euroopa Liiduga, tähtsate ettevõtete jätmist riigi omandisse, ning monopolide kaotamist kõikjal majanduses, ennekõike sides.

Eestlane on ikka üks kole kade rahvas. Ta näeb, et üleaedsel on mingi võluvärk nimega Nokia, mis kõik soomlased rikkaks teinud ja nüüd tahab ta seda omale ka. Selline Nokia otsimine tuleks küll ära lõpetada. Nokia aluseks on hea äriidee, mis oli õigel ajal õiges kohas. Kui mul peaks olema sama nutikas idee, siis ma seda välja ei hõiskaks, vaid panen ikka enne äri käima.

Eestil ei saagi tulema oma Nokiat, sest Nokia on juba olemas. «Eesti Nokia» tuleb ise, ja seda tänu mõnele nupukale ärimehele, keda kannustab klassikaline miljardäriunistus: mitte lihtsalt hästi teenida, vaid saada väga rikkaks. Internetiajastul on esimest korda võimalik ideega aasta jooksul teenida summa, mis võrdub kümne aasta Eesti riigieelarvega. Need, kes seda Ameerikas teevad, pole paremad ega halvemad kui eestlased.

Vt. ka Massiarvuti 10 aasta jooksul

Hetkel kuum