Üheksakümnendad aastad muutsid elukeskkonda

Viimase kümne aastaga on Eesti ehitussituatsioonis toimunud areng, mis muidu võtab nelikümmend aastat.

Kümme aastat tagasi olid arhitektid suuremad misjonärid kui täna. Täna võtab tellija rohkem omaks arhitekti poolt väljapakutut. Nii tellija kui arhitekti silmapiir avarduvad jätkuvalt, kuid tellija silmapiir on hüppeliselt lähenenud arhitekti omale.

1989--90 muutusid materjalid kvaliteetsemaks. Kõik oli hea, mis erines eelnevast: näiteks sinine põrandavaip, helehall klaasriidega sein ja kandiline luminessentsvalgusti. Kvaliteetsete materjalidega tehtud sisustuse märksõnaks sai euroremont. Euroremont kui rutiinne ja vaimuvaene omandas peatselt negatiivse varjundi, ainult puhta, korras ja valgustatud ruumi periood oli üle elatud. Eriti tuleks taunida euroremondi kasutamist vanalinnas, kus sellega võib midagi pöördumatult rikkuda, samuti ei kasutata ära suurepäraseid võimalusi.

1994 astus Eesti sisearhitektide liit ülemaailmse sisearhitektide liidu IFI liikmeks. Liidu kaudu tulevad materjalid eriala ürituste kohta ning on võimalus saada ka täienduskoolitust. Normaalne on olelusvõitlus ja ideede vaba liikumine. On hea kui tõmbame muu maailma huvi, nii et välismaised tegijad siinsetel konkurssidel osaleda tahavad. Samuti oleks loomulik, kui eestlased osalevad arvestataval tasemel mujal.

Üheksakümnendate aastate keskpaiga ja teise poole ehitised räägivad, et kõik on võimalik. Tekkisid hea ehituskultuuriga firmad. Ehituses tekkis heade pretsedentide rida. Vabaduse väljaku organiseerib ilusti Kawe Plaza väljaku enda peegeldusega. Euroopas tekkisid igasse linna oma klaasmajad 70ndate teisel poolel, meil 90ndate keskel. Kawe Plaza kammerlikust stiilist erineb Ühispanga uue hoone metropolilik stiil. Leitakse võimalusi korrastada ajaloolisi hooneid. Soolaladu on leidnud endale uue funktsiooni, mis on õnnestunud näide ajaloolise arhitektuuri elustamisest. See on omaette väärtus. Sulame vaikselt Põhja-Euroopasse. Rootsi, Soome, Norrasse ja Taani avanemiseks ei pea meid sundima. Saksamaaga on meil omaette suhe, eriti Hansaliidu kaudu. Üheksakümnendate lõpupoole arendas Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri kateedri juhataja Toivo Raidmets sisearhitektide väljaõppe tänapäevasele tasemele. Arvutiõpe pole veel päris see, mis ta peaks olema.

1997. aasta paiku väljendab tellija oma soove kahes suunas: cool ja retro. Cool'i alla mahub kõik uus, moodsad materjalid, tehnika võidukäik, lihtsus, ergonoomilisus. Sõnaga retro väljendatakse kõiksugu ajaloolist segu. Kahe vahele jääb country, millel on sidemed nii cool'i kui retroga.

1998 läksid «hapnikukraanid» kinni ja suhtumine rahasse muutus. Projekti juures lepitakse kõik kokku pisiasjadeni. Tellija sõnastab oma soove selgemalt. Tekib dialoog tellija ja arhitekti vahel.

Autor: Eero Jürgenson