12. oktoober 1999 • 3 min
Jaga lugu:

Maksud on meeltmööda?

Omavahel öeldes mulle ei meeldi maksud. Mingite poliitikute ja ametnike kiusule pean mina järele andma. Ei iial!

Küsimuse asemel, kas mulle maksud meeldivad, peaksime aga süüvima sellesse, milleks nad kuluvad. Tegelikult peaks hoopis küsima, kas mulle meeldib see, mida riik makstud raha eest mulle pakub. Kas ma tunnen end turvaliselt, kas teed on piisavalt korras ja keskkond piisavalt puhas?

Kui palju on piisavalt, on raske hinnata. Seepärast tundub meile pea alati, et maksame liiga palju. Valitsuse peamine probleem ongi optimaalse punkti leidmine, riigi kulude ja tulude suuruse määramine. Selle punkti hindamisel jagunevad parteid kahte leeri -- parempoolsed soovivad näha madalamaid makse ja sotsialistid rohkem ümberjagamist.

Reformierakond on suutnud Eestis maksukoormust vähendada. Saavutus, mis pole õnnestunud paljudel maailma riike juhtinud arendusmeelsetel poliitilistel jõududel, isegi Margareth Thatcheril ega Ronald Reaganil.

Kuigi oleme õigel teel, pole Eesti maksukoormus veel sugugi madal. Esirinnas on selles vallas põhiliselt väikesed arenevad riigid -- Korea, Luksemburg, Mehhiko, kuid ka suurriikides USAs ja Jaapanis on maksukoormus oluliselt madalam. On tõestatud, et riigi areng (sisemajanduse kogutoodangu kasv) ei sõltu tema käsutuses olevate ressursside hulgast, vaid majanduse edukast juhtimisest. Juhtimine jälle on seda edukam, mida vähem riik seda teeb ehk mida madalam on maksukoormus.

Kuigi siht on selge, pole olulist maksude alandamist võimalik üleöö saavutada. Maksuprotsenti alandada on iseenesest sama lihtne kui suurendada kulutusi. Vastutustundliku valitsemise probleem seisneb aga tulude ja kulude tasakaalus hoidmises. Rohkem kui tarbitavate teenuste vähenemine ise häirib maksumaksjat või täpsemini huvigruppideks organiseerunud maksumaksjaid teenuste vähenemise fakt. Avalik-õiguslik ringhääling, haiglasüsteem, politsei -- need on Eesti praeguses rahalises kitsikuses tõestust toovad näited.

Aktsepteerides, et maksud on paratamatus, kiputakse samal ajal arvama, et riigi pakutavad teenused ei maksa midagi. Riik ei saa siin oma rollist välja tulla, et maksumaksjat vastupidises veenda. Pole ka valitsusvälist jõudu, kes seda sooviks. Jääb üle loota inimeste endi suuremale järeldusvõimele.

Tulumaksureform on investeering, mis riigieelarve tulu 5-6 aasta pärast suurendama hakkab. Selle ajani tehtavad kulutused võiksid olla suuremad ehk riigil oleks võimalus tarbida homsete tulude arvel. Nii käitudes jääks aga täitmata maksutulude vähendamise eesmärk -- riigi rolli vähendamisega majandusele antav turgutussüst.

Maailma suurim füüsik Albert Einstein on öelnud: «Kõige raskem on aru saada tulumaksust.» Tõesti on raske mõista, miks peab ettevõte maksma tulumaksu. Ümberlükkamatu argumendina on läbi aegade kasutatud fraasi «Kuningal on vaja pappi». Ettevõtte tulumaksu arvel on riigil lihtsam «varastada» -- ettevõtted peaksid ju olema tänulikud, et neilt ei võetud kõike.

Ettevõtete kasumi maksustamine on küll valutu lühikeses perspektiivis, kuid majandusteooria on tõestanud, et võrreldes teiste maksudega arengut enim pidurdav. Sellelt pinnalt sündiski otsus -- kaotame ära.

Paraku elame riikide keskel, kus ei osata näha ettevõtluse arengu ja inimeste heaolu vahelist otsest seost. Need riigid panevad meile oma maksuseadustega peale vildakaid kohustusi. Eesti on sunnitud laveerima maksuparadiisi ja ettevõtlussõbralikkuse vahel. Tahaks teha hästi, aga paremini ei lasta.

Eesti valitsuse liberaalsus on maailmas erandlik. The Wall Street Journal ja Financial Times ongi juba seda riigi seisukohast ebaharilikku kainust Eesti maksupoliitika kujundamisel tähele pannud. See, millest massiivsed heaoluriigid unistavad, saab meil teoks.

Autor: Terko Jakobson

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt