Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mitte kiiresti, vaid hästi
Euroopa Liidu esimesse laienemisringi arvatud riigid -- T?ehhi, Ungari, Poola, Sloveenia, Küpros ja Eesti -- tahavad kiirendada liitumisläbirääkimisi ja taotlevad ühispöördumises Euroopa Komisjoni juhile Romano Prodile uute liikmete vastuvõtmise tähtaja kindlaksmääramist.
Äripäev arvab, et Eesti ei pea ELi liikmeks pürgides asetama rõhku liitumise kiirusele, vaid kõneluste tulemuse kvaliteedile -- leppima kokku Eestile võimalikult soodsad liitumistingimused.
Mida rohkem me kõnelusi tagant kiirustame, seda enam tuleb minna kompromisside teed ja lõpptulemus võib olla soovitust kesisem. Teisalt -- mida kiiremini sinine kollaste tähtedega kattevari Eesti kohale jõuab, seda turvalisemalt tunneme end suure idanaabri kõrval.
Kui poliitiliselt on kõik selge, siis majanduspoolelt ELiga kiire liitumise plusse ja miinuseid vaagides on esiotsa raske öelda, kumb kumma üles kaalub.
Kiirustada tahaks eeskätt uue suure rikka turu pärast, mis avaneb meile niipea, kui oleme ELi liige. See tähendab paremaid ekspordivõimalusi Eesti ettevõtjale, siit on sammu kaugusel tootmise laiendamine ja uute töökohtade loomine. Kvoodid kaupadele ja loendamatul hulgal normatiive, mille möödapääsmatu täitmine läheb kulukaks, taandavad plussid nulliks. Samal ajal on veel suurem turg idas, kus kaupade liikumist ei takista karmid nõuded, pigem sealpoolne poliitiline väiklus ja aeg-ajalt üles kerkivad majandusraskused.
Plusspoolele on panna ühisraha euro kasutuselevõtt, mis lihtsustab oluliselt äritegevust, miinuspoolele aga tollid kolmandatele riikidele.
ELi liikmestaatus lisab ühe argumendi välisinvestorile, miks panna oma raha Eestis teenima. Kuid näiteks Autoliv ostis poole Normast hoopis idaturu läheduse tõttu.
Prognoositakse kinnisvarahindade tõusu, turistide voolu Eestisse. EU citizen tõstab kindlasti eestimaalase enesehinnangut, eelkõige siis, kui ta astub näiteks lennujaamas üle sõsarliikmesriigi piiri mööda «rohelist» koridori. Turiste tuleb läänest mõni aeg pärast liitumist praegusest kindlasti rohkem -- tullakse uusasukat uudistama. Neile, kes jäävad ELi piiridest väljapoole, peame aga Eestisse pääsemiseks hakkama tegema senisest enam takistusi.
ELi liikmestaatus ei tee meid maailma silmis tuntumaks, kui oleme täna. Liikmekspürgimine annab rohkem põhjust meist rääkida.
Kui oleme juba ELis, on meil hoopis raskem endale tähelepanu tõmmata -- ELi liikmena ei saa me ette võtta selliseid hulljulgeid trikke, nagu seda on näiteks ettevõtte tulumaksuvabastus.
Selles, et plussid miinused üles kaaluksid, on otsustav osa meie läbirääkijatel ELiga --kokku saab leppida üldiste mängureeglite tunnustamises ja täitmises. Kuid kõike seda, mida Euroopa soovitab, ei pea Eesti võtma kui kohustust. Kiirustades võib nii mõnigi rõhuasetus paigast nihkuda.