Eesti majandus -- kas kajakk või tanklaev

President Lennart Meri on öelnud, et Eesti eelis on suurem sarnasus eskimo kajakiga kui suure tanklaevaga -- esimene võimaldab muutustele kiiresti ja kergelt reageerida, teisel juhul võtab pidurdamine ja suunamuutus palju aega ja vaeva. Eesti väiksust arvestades on väitel tõepõhi all, samas hakkab silma, et mõnel alal manööverdamine nii lihtsalt ei lähe.

Augustis Eesti Statistikaameti (ESA) avaldatud 1999. a II kvartali palgastatistika näitab keskmiseks kuupalgaks 4554 krooni, mis on 9,5% kõrgem kui aasta tagasi. Kui esialgne tegelik SKT kasv samal ajal oli --2,4% ja inflatsioon kergelt positiivne, siis võib arvestada perioodi nominaalse majanduskasvu nulliks. Nii võib väita, et keskmine palk kasvas palju kiiremini kui SKT, mis omakorda kajastab ettevõtete potentsiaalset kasumlikkuse kahanemist -- majanduse konkurentsivõime vähenemist.

Veelgi rohkem tähelepanu äratab aga täpsem andmete uurimine. Kõrvalolev tabel näitab nominaalpalkade kasvu majandussektorite lõikes.

Tabelist leiab mitmeid positiivseid noote. Nt diferentseeritud brutopalga kasvutempo erinevates sektorites. Palgad pole üldiselt jäigalt määratletud, vaid muudetavad vastavalt majanduse (antud sektori) käekäigule. Viies sektoris, mis kokku hõlmavad 40% kogu töötajaskonnast, on näha brutopalkade kahanemist ning kõigis Vene turuga enam seotud harudes on palgad vähenenud.

Rohkem hakkab silma palgakasvu erinevus eelarveliste asutuste ja muude ettevõtete vahel. Kõige kiiremini -- 22.5% -- kasvasid palgad riigivalitsemise ja -kaitse alal, kus on nüüd finantsvahenduse järel teine kõrgem keskmine brutopalk. Kokkuvõttes kuuluvad kõik neli sektorit, mida võib lugeda eelarvest finantseerituteks, kõige kiiremini töötasusid tõstvasse harusse.

Esialgse arvestuse kohaselt on eelarvelise sfääri, mis hõlmab umbesneljandiku tööturust, palgad kasvanud umbes 18%, samal ajal kui ülejäänud majanduses tõusid palgad 2%.

Võib kindlasti arutleda, milline on ümbrikupalkade osakaal erasektoris ja kui palju see statistikat mõjutab, samas pole alust arvata, et see viimasel aastal märkimisväärselt kasvanud oleks. Samamoodi ei kajastu palgastatistikas riigiametnike esindus-, transpordi- ja muud tasud, mis tihti võivad moodustada 50--100% palgast.

Andmete põhjal võib väita, et erasektor on näidanud paindlikkust, muutes palku vastavalt ettevõtte tulemustele, samal ajal on riik käitunud suhteliselt vastutustundetult ja kokkuhoiu asemel eelarveliste asutuste töötasusid põhjendamatult kiiresti tõstnud.

Asi pole niivõrd liigsuurtes palkades, vaid nende tõstmises viiendiku võrra ajal, mil riigieelarve defitsiit on kasvanud enneolematult suureks, kõikjal räägitakse kokkuhoiust. Kas poleks targem palku tõsta pärast eelarvelise sektori töötajate koondamist või majanduse kasvuaastal?

Suure osa tänavusesse riigieelarvesse ootamatult tekkinud defitsiidist on põhjustanud just eelarveliste töötasude järsk tõus ja selle asemel, et kokkuhoiu all mõelda vaid erinevate majanduskulude vähendamist, võiks piirata ka riigisektori palkade edasist kasvu.

Samm, mida peaks tõsiselt kaaluma, on 13. kuu palga ehk nn jõulupreemia likvideerimine. See aitaks tänavust riigieelarve defitsiiti veidigi vähendada, ja tõestada, et ka riigisektor on pigem kajaki kui tanklaeva moodi.

Vt. ka Nominaalpalkade kasv erinevate majandussektorite lõikes

Autor: Triinu Tombak