Savisaar linnapea, Mõis volikogu juht

Esmapilgul kohatu naljana tunduv idee moodustada Tallinna juhtimiseks koalitsioon Keskerakonna ja kolmikliidu vahel ei pruugi olla ilmvõimatu. Rahulikult asja üle järele mõeldes tundub mulle, et see oleks mitmes mõttes Tallinnale ja Eestile kasulik kombinatsioon.

Suuremate erakondaAde valmiseelseid lubadusi võrreldes selgub, et põhimõttelisi erinevusi erakondade eesmärkides Tallinna juhtimises ei ole. Ei Keskerakonnal, Mõõdukatel, Reformierakonnal ega Isamaaliidul pole kavas tõsta makse; kõik soovivad suunata enam investeeringuid haridusse, sotsiaalvaldkondadesse, teedesse ja teistesse infrastruktuuri osadesse.

Sarnasel seisukohal ollakse ka laenude võtmises -- laenukoormus võiks olla Tallinna jaoks veidi kõrgemgi, vaid Mõõdukad on ettevaatlikumad. Ühelgi erakonnal pole plaanis tõsta linnaametnike arvu. Keegi pole rahul preguse parkimiskorraga.

Seetõttu jääb mulle arusaamatuks, miks kolmikliit täielikult välistab koostöö Tallinnas valimistel teise tulemuse saanud Keskerakonnaga. Miks püütakse suurte ohvritega saada juurde neli kuni kuus häält, selmet võtta kohe 21?

Riigi valitsemisel on Keskerakonna ja kolmikliidu vastaseis mõistetav, sest maailmavaates on selge veelahe. Ma ei anna kindlasti häält erakonnale, kes propageerib astmelist tulumaksu, ent mulle on täiesti ükskõik, kas Tallinna tänavaid parandatakse Keskerakonnast või Isamaaliidust pärit linnapea juhtimisel. Oluline on, et tänavad oleksid korras!

Aga just linna edasise normaalse funktsioneerimise ja arenemise koha pealt tekib minul linnakodanikuna väike hirm, sest volikogu saavutatav tasakaal tõotab tulla ülihabras. Oletame, et kolmikliidul õnnestub meelitada enda poole neli «rahva usaldusalust» ja kaks «koonukat». Iial ei või ette teada, millal kellelgi neist tekib soov paati vahetada. Nii hakkab volikogus üks pidev tingimine ja manipuleerimine. Linna juhtimisele volikogu ebastabiilsus kindlasti kasuks ei tule.

Ent kui on liidus tugeva parteidistsipliiniga Keskerakond ja Reformierakond, siis isegi mõne isamaaliitlase või mõõduka ajutine isemõtlemine radikaalsete otsuste vastuvõtmist ei sega, sest koalitsiooni häälte ülekaal volikogus on massiivne.

Ühestki oma programmilisest lubadusest ükski erakond sellise koostöö puhul loobuma ei peaks. Olulised positsioonid linna valitsemisel saaks kolmikliidu ja Keskerakonna vahel ilusasti ära jagada ja sinna valitud inimesed jääksid raudselt oma kohale kolmeks aastaks püsima.

Koostöö Tallinnas looks kindlasti märksa konstruktiivsema õhkkonna ka riigikogus, kus praegu on absoluutne või isegi ebanormaalne vastasseis, mis takistab seadusloomet ja seeläbi kogu Eesti riigi arengut.

Lähtudes õigluse printsiibist (kui selline asi demokraatia puhul üldse toimida saab), peaks Tallinna uueks linnapeaks saama Edgar Savisaar, kes kogus suurima arvu tallinlaste hääli. Volikogu võiks juhtida mõni isamaaliitlane. Kas see peaks olema just Jüri Mõis, on juba teisejärguline küsimus.

Suurimaks takistuseks Keskerakonna ja kolmikliidu koostöös on Reformierakonna ja Isamaaliidu kolme aasta tagune kogemus, mil Savisaar nad räigelt haneks tõmbas. Nüüd poleks aga Savisaarel põhjust samamoodi käituda, sest sellised vangerdused teda võimule lähemale ei vii. Tallinnas ei ole kõrgemat poliitilist ametikohta kui linnapea või volikogu esimees, ja ükskõik kumma positsiooni võiks Savisaar kolmikliiduga koostööd tehes saada.

Eestlase jonn on pikk. Ent kui Tunne Kelam annab mõista, et teatud tingimustel on koostöö võimalik Jevgeni Koganiga, kes teatavasti võitles Eesti iseseisvuse vastu, siis ehk on võimalik ka koostöö Savisaarega, kes vähemasti võitles Eesti iseseisvuse eest?