Erik Samel • 31. oktoober 1999 kell 22:00

Kinnisvara muutub funktsionaalsemaks

Kui korterisse suhtuvad eestlased enamasti kui millessegi ajutisse, siis oma maja tundub varana kogu eluks.

Paljudes riikides on tavaline, et eluaset vahetatakse peatselt pärast seda, kui on toimunud mõni oluline muutus inimeste elus -- perekonna suurenemine või vähenemine, elustandardi paranemine või halvenemine jne. Ka eestlastel hakkab kinnisvara omaduste seas järjest enam domineerima funktsionaalsus. «Üks korter ei tohiks küll mingil juhul kogu eluks jääda,» arvab Martin Ojala ASist Esmar. Hiljuti kahetoalise korteri omanikuks saanud Ojala kavatseb esialgu selles korteris elada 5--7 aastat.

Oma maja on enamiku eestlaste jaoks siiski unistuste tipp, millest ei kavatseta loobuda ka siis, kui see ükskord pooltühjaks jääb.

«Maja valitakse välja selline, et veeta seal oma elu,» märgib Kinnisvaraeksperdi asedirektor Aivar Roosik, kelle arvates jääb suur osa majaomanikest paikseks ka tulevikus.

ASi ETA TARVE tegevdirektor Margus Reintam ostis üürikorteri asemele korteri ning järgmisena on kavas maja ostmine. «Maja on selline asi, mida ehitad üks kord elus,» märgib Reintam, kes maja valikul peab esmatähtsaks asukohta.

Maja ostul võetakse üha sagedamini arvesse funktsionaalsust. ASi Zürich Kindlustus Eesti juhataja Olev Saadoja ostis enda ja naise vanematele paarismajja uue eluaseme. Vanemad said paremad elutingimused ja ka nende eest hoolitsemine on tulevikus hõlpsam.

Elamispinna defitsiidi tingimustes ei olnud mitme põlvkonna ühe katuse all elamine valik, vaid paratamatus. Juba soetatud elamispinda suhtumine kui millessegi igipüsivasse, aastakümneteks jäävasse oli normaalne tingimustes, kus puudus ostu-müügivõimalustega vaba turg. Ei avaldunud ka asukohast tingitud hindade mitmekordne erinevus, sest tegelikult osutus palju olulisemaks eluruumi suurus (tubade arv) ja mugavused (keskküte, tsentraalne soojaveevarustus, telefon, lift).

Kinnisvara vabal turul, kus on üheaegselt võimalik omandada või üürida koguni mitut erinevaid võimalusi pakkuvat eluruumi, on muutunud kinnisvara ostja kui tarbija käitumine.

Siinjuures pikemalt peatumata hinnal, mis kinnisvara puhul on ja jääb asukoha poolt määratud peamiseks parameetriks ning ostja valikute tegemise põhipiirajaks, on eelistuste vankri ette üha enam rakendatud vara funktsionaalsus.

Ehitise funktsiooni rõhutab asukoha planeering, infrastruktuur, elamu tüüp ja suurus, korruste ja eluruumide arv, mugavused, kommunikatsioonide seisukord jne. Tarbijal on võimalus teha valik, lähtudes väärtushinnangutest teatud eluetapil.

Sõltuvalt väärtushinnangute pingerea varieerumisest eluea jooksul muutuvad vajadused ning nõudmised eluruumi omadustele.

Kinnisvara on oma olemuselt vähelikviidne kaup ja arvestada tuleb suhteliselt pika müügiperioodiga võrreldes teiste kaupadega. Defitsiidi kadumisega käitub tarbija kinnisvara nagu iga teise kauba puhul. Kui langeb ära paratamatus sooritada sundost ja soetada varu -- valikuprintsiibid «võta või jäta» ning «võimalikult palju, et jätkuks kauaks», siis on päevakorral optimaalsus selle pere jaoks kindlal hetkel.

Ühe eluruumi kasutusperiood lüheneb, sõltudes üha enam isikliku elu äriplaani elluviimisest. Vähenevad ka planeerimisvigadest tulenevad riskid, sest 4--5 aasta prognoosid osutuvad tunduvalt tõesemateks kui 10--15 aastaks kavandatu. Elatustasemest lähtuvalt otsustatakse kas maja, ridaelamuboksi, korteri või üüripinna kasuks.

Käibefraas «ärge hakake liigselt armastama oma kinnisvara» ei ole sugugi üleskutse püsiväärtuste eiramiseks, vaid soovitus valida eluruum vajadustest lähtuvalt ja mitte muutuda vara vangiks. Kinnisvaraobjektide käibekiiruse kasv on majandusruumis reaalselt toimivate seaduspärasuste konstateering ja ostu-müügitehingutega seotud otsuseid tuleb ühel perel vastu võtta järjest sagedamini.

Hetkel kuum