Agresso -- riikliku aususe proovikivi

ÄPs ilmus 1. novembril Helmese majandustarkvara tootesuuna juhi Koit Kikase huvitav kiri toimetusele «Agresso -- säästlikkuse proovikivi». Selles oli mitu olulist sõnumit -- Agresso on väga hea, riik on halb majandustarkvara juurutaja ja riik ei peaks Agresso asemel uut tarkvara valima.

Esimesed kaks sõnumit on täiesti õiged. Agressol kui majandustarkvaral ei ole häda midagi ja ta on sama hea kui Eestis juba hästi tuntud Scala, Solomon, Concorde, Exact ja Navision. Häda aga ongi selles, et Eestis keegi ei tunne Agressot ega oska seda juurutada ja õpetada. Teiseks kritiseerib Helmes riiki, et sellel puudub Agresso juurutamise ja teenindamise kogemus.

Õige seegi, aga -- Helmesel endal on seda kogemust veel vähem, sest rahandusministeerium vähemasti üritas seitset projekti käivitada, Helmes pole sedagi teinud (kümmekonna Exacti juurutamisega ei saada veel kogenud majandustarkvarafirmaks). Küll aga on soov riigipirukat hammustada, selle nimel on sõlmitud Agresso emafirmaga leping ja üritatud riiki veenda, et tugi Helmesele antaks. Helmes ei püüdnudki suvel varjata oma kava riigi toel majandustarkvara liidriks tõusta (praeguselt neljandalt kohalt).

Viimane sõnum on väga liigutav: «Kui jätkata Agressoga, saab raha säästa!» Helmes märkis üsna õigesti, et pool 400 000 kroonist on litsentsi hind. Teine pool teadupoolest on teenused ehk 50 Agresso litsentsi juurutamine tähendaks minimaalselt 10 miljoni kroonist tulu. Ei ole raske arvata, kes sellele 10 miljonile on panuse teinud. Arusaamatuks jääb, milliste jõududega kavatsetakse 50 litsentsi õigeagselt käivitada, kui siiani on neid aastas kolm-neli tükki juurutatud. Siit jõuame kogu «Agresso»-mõttelaadi vildakuseni -- esiteks napoleonlik arusaamine, et kõikidel riigiasutustel peab olema sama majandustarkvara, teiseks uskumus, et see suudetakse mõistliku aja jooksul juurutada.

Artikli alguses on Helmes toonud kujundliku näite autost ja lubadeta juhist.

Kasutades sama näidet, tahan ma juhtida avalikkuse tähelepanu tegelikule probleemile -- viga ei olnud mitte lubadeta juhi rooli lubamises, vaid terve mõistuse, ausa konkurentsi põhimõtete ja riigihanke seaduse vastaselt 50 Eestile tundmatut marki auto ostmises, mida keegi ei oska hooldada ja sõidukorda seada ning lisaks kõigele osteti ka iganenud mudel. Nende väljavahetamine uute mudelite vastu ja hoolduse kinkimine vähetuntud hooldusjaamale võib näida küll säästlikkuse proovikivina, kuid tegelikult on see riikliku aususe proovikivi ja koht, kus rahandusministeeriumil on võimalik näidata, et riigi raamatupidamist saab korrastada mõistlikult, seaduslikult ja ilma, et riik konkureeriks oma ettevõtjatega või soodustaks põhjendamatult üksikuid firmasid või tarkvarasid.