Must hobune ei kõlba riigipeaks

Mõõdukate mõnus mõte läks vett vedama. Kohalikeks valimisteks sepitsetud loosung «Tarand presidendiks» ei toonud loodetud häältelisa. Samas käitusid mõõdukad oma presidendieelistust teatavaks tehes ausalt.

Meie põhiseadus määrab §-s 65, et riigikogu valib vabariigi presidendi, kuid teeb §-s 79 selle kohustuse täitmise võimatuks, nõudes valituks tunnistatu taha riigikogu koosseisu kahekolmandikulist enamust ehk 101 võimalikust 68 toetushäält. Vastuolu on seda kummalisem, et nii põhiseaduse vaim kui kirjatäht sätestavad parlamentaarse demokraatia, mille toimimise eeldus on poliitiliste vastasleeride olemasolu.

Kuni põhiseadust ei muudeta, ei suuda praegune nagu eelminegi riigikogu presidenti valida. Ka 2001. a septembris langetab otsuse ligi neljasajapealine kogu, mis moodustatakse riigikogulastest ja volikogulastest. Riigikogust lähevad sinna kõik 101 märtsis valitud, kohalike omavalitsuste volikogudest oktoobris valitud 3355st umbes iga kaheteistkümnes.

Siiski juhtis mõõdukate kampaania tähelepanu tõsisele puudujäägile meie presidendi valimise seaduses. Andres Tarandi väljakäimisega tõmmati tema peale vastaste tuli. Ta astumisi ja istumisi jälgiti, ta minevikus soriti, teda laimati, ta peret mõnitati. Kui mõõdukad ei oleks ta nime ja pilti (ise ei kandideerinud Tarand ühtegi volikogusse) oma valimisvõitluses kasutanud, ei oleks teda torkima asutud.

Kas mõõdukad tegid oma liidrile karuteene? Ma näeksin asjas teist külge. Tarandi kopsud-maksad katsuti läbi. Ja tulemus? Selgus ammu teada tõsiasi, et mees ei ole täiskarsklane. Seda kinnitab kasvõi paari aasta tagune protokoll: Tarand istus null-koma-millegi-promilliga autorooli ja politsei katkestas sõidu.

Selgus muudki. Mõistaandmine, nagu määrivat väliskomisjoni esimees oma viinalembusega Eesti mainet välismaal, osutus blufiks. Tarand on viimasel kümnel aastal viibinud väljaspool Eestit sajakonnal vastuvõtul ja Eestis võib-olla tuhandel, riigi maine määrimise näidet ei suudetud sellegipoolest esitada. Purjusoleku süüdistust Islandil oli kerge kummutada, sest õhtusöögist on videolint. Veel olulisem: urgitsemistest hoolimata ei leitud niidiotsa, mille kerimisse andnuks sobitada kasvõi kahtlustusenagi sahkerdamist korterite, majade, maaga. Pärast kahekuist seismist prozhektorite vihkudes võib kindel olla, et Tarand pole kannupoisina võõrvõimu teeninud, ligimese koda, naist ega eeslit himustanud.

Põhiseaduse juurde tagasi. Presidendikandidaadile esitatakse kaks tingimust. Ta peab olema sünnilt Eesti kodanik ja vähemalt 40aastane. Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul riigikogu koosseisust ja vähemalt 21 valimiskogu liikmel. Niisiis saab riigikogu esitada maksimaalselt 4+4=8 kandidaati ja valimiskogu pooleteise tosina ringis.

Samas ei ütle põhiseadus, millal kandidaadid teatavaks teha ja kelle hulgast neid valida. Mitte hüpoteetiliselt, vaid tegelikult võib sündida, et meie järgmiseks riigipeaks saab isik, kellest esimest korda kuuleme valimistepäeva hommikul. See võimalus tuleb välistada. Rahval, avalikkusel, meedial, presidendiks pakutu pooldajatel ja vastastel peab olema aega ning võimalust kandidaadi olevik-minevik läbi valgustada, ta plusse ja miinuseid vaagida. samuti peab kandidaadil olema aega ning võimalust end tutvustada, oma seisukohti ja tegusid selgitada, vajadusel kasvõi õigustada.

Presidendi valimise seadus ootab riigikogult täpsustusi. Nagu riigikogu liikmete kandidaate, nii seadku ka presidendikandidaatide eelvaliku üles registreeritud erakonnad. Nii nagu esimeste kohta, nii esitatagu ka teiste kohta vastavad paberid valimiskomisjonile hiljemalt 45 päeva enne valimisi. Riigikogule ja valimiskogule jäävad nende põhiseaduslikud õigused ja kohustused.Valiku riigipea sõelumiseks saavad kogud teha meeste ja naiste hulgast, kes on avalikkuse kadalipust enne läbi käinud.

Eesti kolmas president ei tohi olla must hobune. Mäng toimugu lahtiste kaartidega.

Autor: Enn Soosaar