Apananski süüdistab seltside pankrotistumises riiki ja ajakirjandust

Mida vähem teab ajakirjanik ja riigiametnik sellest, mida ma kavatsen äris teha, seda kergem ja edukam see äri on ja seda rahulikum on minul.

Riigil on omad funktsioonid ja äril omad. Ja kui teie soliidse äri mõttekandjana propageerite seda, et riik peabki olema igal pool äride vahel tegev ja kõike kontrollima, siis oleme lihtsalt erinevatel seisukohtadel. Mina arvan täpselt vastupidi. Teie kõikidest artiklitest tuleb välja, et kõik, keda ei saa kontrollida, on sulid, kaabakad ja pätid, ja kui saabki kontrollida, on ikka sulid.

Ma ei usu, et sellised omanikud on võimelised hakkama saama suurte asjadega. See oleks väga lühike periood ja olematu äri. Minu kogemus ütleb, et edukad ärid on vaid need, mis on kasulikud mõlemale poolele. Ei ole olemas äri, kus ühed võidavad ja teised kaotavad. Äris saavad olla mõlemad pooled võitjad või kaotajad, vastasel juhul on see banditism. Mõlemale poolele olid kasulikud ka AB seltsid, kuni see sai teie ja riigi abiga ära lõhutud.

Kuidas mida? Me kaotasime kõik oma investeeringud ja kogu raha, mis oleme sisse pannud. See on kokku 6-7 miljonit dollarit. Me pole kunagi saanud kasumit sellest ärist.

Vene keeles öeldakse, et kangi vastu ei ole kaitset. Kui riik teeb absoluutselt kõik selleks, et hävitada kohalikku äri ja kapitali, siis selle vastu lihtsalt ei ole mõtet seista. Kõige mõttetum on see, et riigiametnik ehitab üles kogu normatiivse baasi lähtuvalt Euroopa normidest, arvestamata kohalikke olusid. Ei saa nõuda, et kindlustusselts täidaks normatiive, teades, et Eestis raiskab keskmine inimene kindlustusele 450 krooni, Euroopas 15 000. See on konkreetne mõttetus ja konkreetne hävitamine.

Ühelgi neist välisosalusega seltsidest ei ole omanikku. Nende taga on pangad, need ei ole personifitseeritud omanikud, see on sotsialistlik ettevõte. Pank korjab klientide käest raha, mis ei ole tema raha ja kandib selle üle kindlustusseltsi. Sel pole midagi pistmist eraäriga.

Kui uued nõuded sunnivad muutma investeeringud vähem tootlikumaks, panevad nemad seltsi raha juurde, sest see ei ole omanike raha, vaid teiste klientide käest saadud raha. Personifitseeritud üksikul omanikul seda võimalust enamasti pole.

AB seltside viga oli nende edukus. Neil oli juba 1993. aastast turul Eesti Kindlustuse järel teine positsioon, seda kuni viimase ajani. Kuid nad ei olnud bürokraatiameelsed, vaid omanikumeelsed.

Seltsidel oli vaid üks probleem -- nende formaalne külg ei vastanud uuele seadusele.

Öelge mulle üks põhjus, miks ma oleksin pidanud nägema vaeva, et heast asjast teha halba. Tehti seadus, mis oli ettenähtavalt täitmatu ja halvendas firmade majanduslikku olukorda, miks omanikud peavad seda siis järgima?

Jätame selle jutu, meil on lihtsalt erinevad seisukohad, midagi pole teha. Teie esindate sotsialistlikku lähenemist. Aga mina olen põline kapitalist ja kui keegi ütleb, et ma pean tegema midagi, mis minu arvutuste kohaselt on lollus, siis ma lihtsalt ei tee seda. Ja kui mul on rida kliente ukse taga, kellele minu tegevus meeldib, siis ei ole mul ka mingit põhjust teisiti teha. Põhjus oleks siis, kui me hakkaksime katastroofiliselt kaotama turgu, aga seda ei juhtunud.

Kui tegu on Euroopa või Ameerika ostjaga, tuleb ta, teadmata siinsetest väikestest ettevõtetest midagi, meie vastavasse kontrollorganisse ja küsib, millega on tegu. Inspektsiooni etteasted siin on aga kõik emotsioon, mitte reaalsus. Miks peaks ükski normaalne ostja, lugedes neid avaldatud inspektsiooni seisukohti, et kõik on kahtlane ja midagi pole teada, meid ostma?

Ei ma ei ole kursis. Ma ei loe lehte, sest ma ei usu teid. Mul ei ole ka mingit huvi selle vastu.

Te ju tegite kõik, et ta häviks, miks te siis nüüd küsite minu käest! Loomulikult mul on kahju. Firmadel, siis kui me neid müüsime, oli ligi 100 000 klienti, keda mitte keegi ei ole sundinud tulema. Nad lihtsalt valisid meid kui häid firmasid.

Teie tegite kõik, et seda lõhkuda. Hävitamiseks oli vaja lõpuks ka uus seadus käivitada, oli vaja Ridastel endal otse öelda, et ta paneks need seltsid ammu juba kinni. Ka see ei aidanud, sest veel septembris kogus ASA üle kuue miljoni krooni preemiaid. Kui lähtutaks reaalsetest näitajatest, nagu klientide arv ja toote headus, mitte mingitest normatiividest, siis läinuks firmadel hästi.