Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Seksiäri miljonid
Ainuüksi Tallinnas tegutseb üle 60 lõbumaja. Eestis on neid kokku paarisaja ringis.
Kui prostitutsiooniga tegeleva Tallinna politseiprefektuuri narkotalituse komissari Kalev Mõtusega lõbumajade käibeid kokku löön, selgub, et Tallinna 20 suurema lõbumaja aastakäive ületab 200 miljonit krooni. Kui siia lisada 40-50 väljakutsekontori käive, saame Tallinnas tegutsevate lõbumajade aastakäibeks pool miljardit krooni.
Terve Eesti peale võib käive ulatuda miljardi kroonini aastas. Samas suurusjärgus on ASi Pakterminal ja ASi Eesti Mobiiltelefon käibed.
Illegaalse seksiäri tõttu jääb riigieelarvesse laekumata mitusada miljonit krooni aastas. Ainuüksi prostituutide töötasu pealt jääb laekumata 100 miljonit krooni sotsiaalmaksu ning teist samapalju tulu- ja käibemaksu.
Suure osa seksiäri klientidest moodustavad Eestit külastavad välismaalased, kes tihti sõidavad taksoga bordelli otse lennujaamast või sadamast.
Viru hotelli kaubakeskuse baaris eelmisest päevast tekkinud pohmelli õllega parandav keskeas soomlane Martti arvab, et kui lõbumajad oleks Eestis legaalsed, siis tema küll siia tüdrukutega lõbutsema ei tuleks.
«Lisaks maksukoormusele peaksite hakkama täitma totraid eurodirektiive, mis viib hinna kõrgele,» ütleb ta.
Soomes maksab hetk prostituudiga 400--2000 marka. Eestis on samad hinnad, aga kroonides. Lisaks saab Eestis prostituudi tunniks ajaks, Soomes aga üheks aktiks.
«Aga vene naise eest võiks maksta natuke rohkem,» ütleb Martti, kes käib naistega lõbutsemas Pirita-Mähe piirkonna lõbumajades. Seal maksab tund lõbutüdrukuga 1000 krooni. Eestis käib Helsingis elektroonika müügimehena töötav Martti viis korda aastas. Alati koos sõpradega. Kahepäevase reisi ajal kulub ta lõbumajadele üle tuhande marga ehk umbes kolm tuhat krooni. Seik, et Martti toetab lõbumajade külastamisega organiseeritud kuritegevust, talle korda ei lähe.
Komissar Mõtus arvab, et lõbumajade legaliseerimise korral ei taha inimesed ametlikult registreeritud lõbumajades käia. «Mõtle, kui lõbumaja ees istuks ajakirjanik ja pildistaks kõiki, kes sisse ja välja käivad. Inimesed läheksid ikka põrandaalustesse asutustesse,» leiab politseinik.
Narkopolitseile on teada, et kvaliteetsemaid lõbumaju kontrollib Tallinnas 4-5 rühmitust, mille liikmed tegelevad peale prostitutsiooniäri ka salakauba-, narko- ja relvaäriga. Lisaks veel väljapressimised ja muu. Mõtuse andmetel kuuluvad suuremate lõbumajade omanikeringi valdavalt eestlased. Kojutellimispunkte peavad mitte-eestlased. Äripäeva andmetel kuulub üks kesklinna soositumaid lõbumajasid Lily ühele eestlasest turvaärimehele. Kvaliteetlõbumajade kliendid on välismaalased, koju tellivad prostituute kohalikud elanikud.
Lihtsaim võimalus lõbumaja külastada on koos taksojuhiga. Juht võtab auto kindalaekast paki visiitkaarte, küsib kliendilt, kui kallist ja mitut neidu soovitakse ning hakkab helistama.
Keskmiselt maksab tund prostituudiga tuhat krooni. Taksojuht saab sellest poole, lisaks jätab ta taksomeetri maja ees tiksuma.
Lõbumajade teenindus annab silmad ette neljatärnihotellile. Tühi õlleklaas koristatakse laualt kümne sekundiga. Administraator kummardab ette ja taha. Hoolitseb pidevalt, et kliendi klaas täis püsiks. Lõbutüdrukud naeratavad kelmikalt ja tahavad sülle ronida. Lõbumajade stammkundede sõnul pole võõras juhtum, kus häbelikule kliendile topitakse käsi julgestuseks püksi.
Kui kliente on piisavalt, siis näidatakse soojenduseks striptiisi, mille esitaja on tavaliselt palju kenam kui oma keha müüvad näitsikud. Kui nahkdiivanitele kliente juurde tuleb, tuuakse prostituute juurde. Kliendi kohta peab kohal olema vähemalt kaks-kolm lõbutüdrukut.
Kui Tallinna Äigrumäe lõbumajja siseneb kamp saksa keelt kõnelevaid meremehi, tormavad kaks turvatöötajat välja ja viieteist minuti pärast on lõbumaja eesruum üleriideid seljast võtvaid lõbusaid naisi täis.
Superhea teenindus bordellides on põhjendatav ülikõrgete baarihindadega. Klaas õlut maksab 50--60 krooni, pudel vahuveini 300--400 krooni.
Lihtsalt niisama lõbumajas kaua istuda ei saa. Pidevalt käib administraator küsimas, kas meeldiv tütarlaps on juba välja valitud.
Kui tüdrukut ei ole valitud, muutub administraatori nägu pilvisemaks. Turvalisuse eest vastutavad suurt kasvu tegelased hakkavad kahtlustava näoga omavahel lühikesi lauseid vahetama. Lahkumisel paotatakse kahtlust äratavale kliendile ust täpselt niipalju, et viimane välja mahub. «Jah, jah, palun, palun, nägemist,» ütleb administraator kiiresti, sulgeb ukse ja keerab luku kiirelt kinni.
Tundmatuks jääda sooviv taksojuht ütleb, et soomlased ja lõbumajad on parimad tuluallikad. «Vahel teed otsa korra kuus, teinekord tuleb kaks tellimust öö jooksul,» räägib üle 20 aasta taksot sõitnud mees suurest ärist, mis statistikaameti aruandes ei kajastu.
- Tipp-prostituudi teenistus 20 000--30 000 krooni kuus
- Peamised kuluallikad: sekspesu; riided; kosmeetika
- Tallinnas tegutseb 60--70 lõbumaja; 400--500 prostituuti