Erastamise eeltöö

Eesti Raudtee erastamiskonkursi väljakuulutamine on lähemate kuude küsimus. Konkursikuulutuse ilmumiseni jäänud päevade jooksul peab raudteed erastav meeskond leidma vastuse küsimusele, millele muu maailm pole kõiki rahuldavat vastust leidnud hoolimata aastaid kestnud otsinguist.

Nimelt pole sõna «konkurents» maailma raudteepoliitikas leidnud ühest defineerimist, samuti nagu ei ole leitud raudteeturu reguleerimise veenvat mudelit. Mudelit, kus raudtee täidaks edukalt riigi ja ühiskonna nõudmisi ning oleks teisalt kompromissitu turusubjekt.

Eesti Raudtee tänase ja homse üle arutledes ei saa üle hüpata ajaloolisest pärandist. Sarnaselt Läti ja Leeduga eraldus Eesti Raudtee Nõukogude Liidu raudteevõrgust 1992. aastal. Samal ajal olid USA raudteed juba mõnda aega eraomandis olnud ning tegeldi Inglise raudtee privatiseerimisega. Põhjamaades -- Soomes ja Rootsis -- alustati raudteede restruktureerimist, millega pole tänaseni lõpuni jõutud. Saksa raudteel arutati juba kolmandat aastat, kas muutuda. Ülejäänud Euroopa töötas Nõukogude Liidu raudteedega sarnaste põhimõtete järgi.

Euroopa riigid kulutavad raudteetranspordi ülalhoidmisele väga palju. Finantseerimises on jõutud tasemeni, kus näiteks Itaalias ja Prantsusmaal on raudteede võlg riigi ees kuni 8% rahvuslikust koguproduktist (GDP), teistes Euroopa Ühenduse riikides on võlg mõnevõrra väiksem. See näitab üheselt, et kiirrongiga sõitmise lõbu tuleb kellelgi kinni maksta, kuid 3--8% Eesti riigi GDPst on väga suur summa. Tekib küsimus, kas on vaja selliseid kulutusi -- püüaks läbi ajada vähemaga.

Raudtee on Eesti keskkonnas teiste transpordiliikidega võrreldes loomuliku monopoli seisuses. Kohalikke kaupu veetakse raudteel vaid 10--15% veomahust, kõik muu on transiit- või importkaup, mille veol toimib rahvusvaheline konkurents kõigi varakapitalistliku keskkonna reeglite järgi. Eestis juhivad konkurentsiretoorikat siseturul tegutseda soovivate operaatorite-klientide ambitsioonid ja lobi, mida jahutab tõdemus sellest, et Eestit läbivat transiidikoridori ei tohi lasta käest laguneda. Raudteeoperaatorite paljusus ei pruugi aga tähendada Eesti transiidikoridori efektiivsuse tõusu ja omahinna langust, seda enam, et sarnaselt meie konkurentidega juhib transiidivoogusid (loe: eksporti Venemaalt) Venemaa majanduspoliitika ja suuräri.

Eelnenust järeldub vaid see, et transiidituru hoidja surub Eesti transiidile peale kindlaid reegleid ja toimemehhanisme. Loomulikult on olemas alternatiiv: kõigest sellest loobuda ja pühenduda vaid Soomest Lääne-Euroopasse liikuva ühe miljoni tonni tselluloositoodete ülelöömisele Soome mereoperaatoritelt!

Täna võin ma kindlalt öelda, et Eesti Raudtee töötab efektiivselt. Finants- ja majandustegevust iseloomustavate näitajate poolest oleme teiste postkommunistlike maade raudteedest ja Euroopa sotsiaalsete traditsioonidega raudteefirmadest ees.

Eesti Raudtee seisab erastamisstsenaariumite arutelul teelahkmel, kas kulgeda eksperimentide ja läbipõrumiste teed vaid selleks, et toetada (doteerida) ebamäärastel eesmärkidel väikesi raudtee-ettevõtjaid, või hoida olemasolevat kaubavoogu praegusel tasemel ning teda väikeste sammudega kasvatada.

Eesti Raudteed ei tohi paigutada «kandiliste ratastega vagunina» ühtsesse transiidirongi. Et hoida ühtne transpordiorganism tõhusalt toimivana, peavad tema eri osad töötama samade reeglite ja põhimõtete kohaselt. Hetkel see nii ei ole. Raudteeseaduse kohaselt peab olema võimalik raudtee avalik kasutamine. Praegu saab raudteed avalikult kasutada vaid Muuga jaamani, sealt edasi ei saa sellest enam juttu olla, sest raudteele puudub vaba ligipääs.

Lõputut liberaliseerimist nii või teisiti raudteel korraldada ei saa. Liberaliseerida saab vaid teatava piirini, mille ületamise hind on suured tehnilised ümberkorraldused. See omakorda eeldab suuri investeeringuid ja ilmselt erakapitali kaasamist. Kuid jääb küsimus, kas erainvestor tahab lubada oma raudteele operaatoreid-ettevõtjaid, kes infrastruktuuri kasutamise eest raha maksmise asemel räägivad ahistamisest ja väikeettevõtluse lämmatamisest?

Raudteeturu mudel Eesti moodi on vaja veel enne erastamist luua, sest ainult ühise tööga täiendavalt loodav lisaväärtus on aktsepteeritav.

Autor: Parbo Juchnewitsch