Kas kõrgharidus peaks Eestis olema tasuline?

Üks variant on tasuline täismahus, teatud erialadel maksab riik selle kinni.

Teine -- väike semestritasu, mida peaksid kõik maksma. On ta 500 või 1000 kr, aga garanteerib, et inimene õppes osaleb. Täna on eluaegseid üliõpilasi, kes pikendavad oma lapsepõlve ja hoiduvad sõjaväest, liiga palju. Maks tagab, et inimene nõuab oma raha eest ka ülikoolilt rohkem. Kui omal ajal tasulised õppekohad tegime, tekkis sotsiaalne järelevalve õppekvaliteedi osas. Õpilased tahtsid oma raha eest saada täispaketti. Nii kui õppejõud ära jäi, olid nad dekaani ukse taga.

Kõrgharidus peab olema kvaliteetne. Riigil pole raha, et kvaliteetset haridust piisavalt toetada. Ja hariduse kvaliteet on kriitilise piiri peal -- ainsa katteallikana näen tasulise hariduse kehtestamist: kõigile mõõdukas õppemaks, mitte täiskulude katmine. Kuskil 6000--8000 kr aastas oleks normaalne. Vabal turul on ta ca 25 000. Oleks ka rida maksvabastusi, mis oleks ülikoolide enda käes -- sõltuvalt õppeedukusest. Ja ka sotsiaalsed fondid on tekitatavad. Tekiks piisav rahaline ressurss, õppekvaliteet tõuseks ja sellest võiks saada isegi uus ekspordiartikkel.

Kui üldist maksukoormust ei tõsteta, siis muud lahendust kvaliteetse kõrghariduse andmiseks ei ole.

Ka kõige rikkamate ja kõige erasektorilembesemate riikide puhul on jutt osalisest õppemaksust. Mahu üle saab vaielda, aga kujutan ette, et sõltuvalt erialast võiks osaline õppemaks olla 5000--10 000 kr.

Lisaks õppelaenule peab olema kaks toetussüsteemi -- stipendiumite süsteem õppe tulemuslikkuse alusel. Ja sotsiaaltoetuste süsteem, mis kompenseerib osa kulutustest materiaalselt tagasihoidlikumatest tingimustest pärit üliõpilastele.

Kõrgharidus on Eestis juba tasuline. Ülikoolid ei võta ühtegi üliõpilast õppima, kui tema õppekoha eest ei maksta. Küsimus on, kes maksab. Riik peaks maksma selle eest, et ülikoolid annaks õppimisvõimalusi ka erialadel, mille eest üliõpilased pole valmis suurt raha maksma, kuid millel laia akadeemilise baasi säilitamine on ühiskonnale hädavajalik. Kas riik teeb seda koolitustellimuse läbi, makstes üliõpilaskoha eest ülikoolile või maksab üliõpilasele õppetoetusena, polegi rahaliselt erinevad asjad.

Üleminek õppetoetuste süsteemile ei toimu ilmselt tänavu, seda peab saatma üliõpilaste võimalus võtta suuremat õppelaenu. Riigi kinni makstavate üliõpilaskohtade arv sel aastal väheneb. See-eest maksab riik üliõpilaskoha eest ülikoolile õigemat hinda -- arvestuslik baasmaksumus tõuseb. Õppemaksu osakaalu tunduva tõstmise eesmärk on tuua ülikoolidesse rohkem raha, mida suunata õppetaseme tõstmisse, sh õppejõudude palkadeks.