Väljume formaalse koolituse piiridest

Aktiivõpe käsitleb õppimist protsessina, mis algab kogemuste hankimisega, jätkub kogemuste aruteluga ja järelduste tegemisega. Järelduste põhjal tehakse otsuseid edasiseks tegevuseks, mis on omakorda allikas uutele kogemustele.

Alan Mumford ja Peter Honey on uuringute põhjal selgitanud neli erinevat õppimisstiili: aktiivne tegevusele orjenteeritud stiil; arutlev aega ja arutelu nõudev stiil; teoreetiline kõrgetasemelisi malle, analüüse ja vestlusi eeldav stiil ja pragmaatiline teooria ning praktika vahelise tugeva sideme tõestamist nõudev stiil.

Tavaliselt õpib inimene kõige paremini ühe või kahe stiiliga ning muud jäävad varju. Erinevate õppimisstiilide kombineerimine aga pakub väga ulatuslikku arenemisvõimalust.

Aktiivõppemeetod sobitab erinevad õppimisstiilid jätkuva õppimisprotsessiga sel moel, et kogemuste hankimise käigus on õpilane aktivist, arutelu käigus arutleja, järelduste tegemisel teoreetik ning edasise tegevuse üle otsustamisel pragmaatik.

Aktiivõppemeetod rõhutab, et õppimine toimub tegelikult mitmesugustes situatsioonides ja väljub formaalse koolituse piiridest. Samuti on aktiivõppemeetodi üks printsiipe sotsiaalsus. Õppimist käsitletakse sotsiaalse protsessina, kus juhte aitavad nende tõelistes probleemides teised, samas situatsioonis olevad juhid. Kaaslased võivad siinkohal aidata leida uusi aspekte probleemile, millel ei ole ühtset lahendust.

Siinkohal mängib olulist osa rühmatöö, kus osalejatele määratakse rollid. Juhid toimivad rühmas osalejatena, õppimiskeskkonnaks on 4?6 inimesest koosnev rühm, rühma juhib koordinaator ja edasijõudmist jälgib osaleja otsene juht. Teoreetilise info toob rühma koolitaja. Rühmatöö käigus on võimalik osalejatel teineteist täiendada, rühmatöö avaldab osalejatele survet areneda.

Autor: Endrik Randoja