Peep Sooman • 22 veebruar 2000

Miks rünnatakse Preatonit?

Kahtlane mees, niikuinii saab raha Itaalia mafioosodelt, peseb seda kinnisvarasse investeerides, siis kandib vara läbi offshore-firmade ei-tea-kuhu -- see on lühikokkuvõte ärimeeste neljasilmavestlustest neli aastat Eestis elanud kinnisvaraärimehe Ernesto Preatoni kohta. Palvele konkreetsed tõendid tuua või oma nime all esineda vakatavad suud kinni. Miljarditemees on liiga tähtis, et temaga tülli minna.

Kohalikele unistuseks jääva ärihaardega Preatoni pole ainus välisinvestor, keda mõnes ringkonnas «kahtlaseks ärimeheks» peetakse -- säärast suhtumist on tundnud nii eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse saanud Tolaram Groupi Balti juht Sonny Aswani kui ka Eesti kõige modernsema piimatööstuse ASi Lacto afgaanist omanik Yaqub Haidary.

Peamiselt imestavad Preatoni tegemiste üle kinnisvara- ja ehitusärimehed, kes peavad tema projekte ülepeakaela tehtuteks, millel pole perspektiivi. Tallinnas Viru ja Vene tänava nurgal asuva Demini kaubamaja, Vene tänav 9 kinnistu ja hotelli Ilmarise Residence müüke peetakse sisetehinguteks.

Samas polegi kellelgi Preatonile midagi ette heita. Mees on viimastel aastatel vahendanud sadu miljoneid kroone välisinvesteeringuid ja andnud tööd sadadele. Lisaks on ta riigi üks suurim eraisikust tulumaksu maksja.

Eelmisel aastal Ilmarise elamukvartali uut laenuprojekti esitledes läks Preatoni pressikonverentsil närvi, kui ajakirjanikud tundsid huvi tema vastloodava panga, mitte eluasemelaenu vastu. «Räägime laenust, mitte pangast, niikuinii kõik teavad, miks härra Preatoni on siin ja miks on tal panka vaja, kõik teavad, et pesen raha,» käratas ta irooniliselt. Paarkümmend leheneegrit vakatasid. Edasi kõneldi laenust.

Õhtuleht, kes julges vihjata Preatoni sidemetele Vene maffiaga, käib praegu Preatoniga kohtus, 3 miljoni kroonine hagi laimu avaldamise eest kukil.

Eilne Sõnumileht soovis avaldada ühe ?veitsi tabloidlehe artikli, kus tuuakse kaunikõlaliselt välja nn faktid Preatoni kohta. Viimane ähvardas 16 miljoni kroonise hagiga ja lugu lehes pole. Tõlkega saab tutvuda artikli lõpus, eksperimendina peaks artikli täna avaldama ka Eesti Ekspress.

Tõsi, Kristiine kaubanduskeskuse avamine meenutas vägisi stseene «Ristiisast». Mitukümmend itaallast, enamikul helesinised triiksärgid, jälgivad kivistunud pilguga kõnepidajaid. Osa sinisärklastest on vanad, suure kõhuga, teised noored, läikivate üle pea kammitud juustega tursked mehed, ühel nukid armilised. Aga miks peakski Itaalia hirmrikkad investorid minema võõrasse kohta turvameesteta?

Eelmisel aastal taotles Preatoni Eesti Pangalt luba oma panga asutamiseks. Eesti Pank kontrollis mõnda aega mehe tausta ja andis loa. Eesti Panga ühe töötaja sõnul pole kindel, kas Preatoni Pank oleks loa saanud, kui loast keeldumise korral poleks olnud oodata kohtuasja, kus tuleks tõestada, miks Preatoni ei sobi pankuriks. Miks siis ikkagi kuulujutud Preatoni kohta ei vaibu?

Ühispanga asepresident Janek Mäggi leiab, et avalik arvamus, sealhulgas ajakirjanduses avaldatud kahtlase väärtusega andmed võivad mõjutada lisaks lihtrahvale ka tippmehi.

«Eestlane pole harjunud, et keegi tuleb ja lihtsalt ehitab 300 miljoni kroonise kaubakeskuse, ehkki Itaalia mõistes pole tegu väga suure rahaga,» analüüsib Eesti ühe suurema kinnisvarafirma Arco Vara üks omanikke Hillar-Peeter Luitsalu kuulujuttude tagamaid. «Arvatakse, et kui inimene jookseb Itaaliast ära, kus on mõnus ja soe ja kus apelsin kasvab, ju siis taheti teda Itaalias betooni valada,» arutleb Luitsalu.

Preatoniga mitu kümnete miljonite kroonide suurust tehingut sooritanud Arco Varal pole mehele midagi ette heita. «Juba esimese tehingu ajal oli tal Itaalia saatkonna garantiikiri, et Ernesto Preatoni on väga lugupeetud isik,» meenutab Luitsalu.

Preatonile Eesti kodakondsuse andmist soovitanud majandusminister Mihkel Pärnoja tunnistab, et mingisugused kahtlustused Preatoni äride kohta on ka temani jõudnud. «Kui aga oleks tõsiseltvõetav info tulnud, siis valitsuse tasemel on võimalus seda kontrollida,» räägib majandusminister. Kuulujuttude võimalike allikate üle juureldes viitab Pärnoja Eesti külaühiskondlikule taustale, kus kõikidesse võõrastesse suhtutakse eelarvamusega.

Suurärimees, ASi Pärnu Sadam tuumikomanik Rein Kilk usub, et kuulujutte ei levita ärimehed, vaid nende naised. «Võtame kasvõi Preatoni Ühispanga aktsiatehingu, kus ta teenis suhteliselt väikese rahaga suhtelise suure summa. See ei olnud teenitud tänu Itaalia maffia rahale, vaid tänu kohalike investorite lollusele,» lisab ta.

Eelmisel nädalal faksisin kuulujuttude-teemalised küsimused Preatonile Itaaliasse. Mõne tunni pärast sain tema advokaadilt, Eesti ühelt hinnatumalt juristilt Aivar Pihlakult kõne. Ta uuris kentsakate küsimuste tausta, tuues põhjenduseks, et teema on õhus olnud juba sellest ajast peale, kui Preatoni passi löödi esimene Eesti piiri ületamist tõendav pitser. «Saate aru, see teema on meid hellaks teinud,» ütles Pihlak. Selgitasin oma siiraid soove.

Vähem kui kümne minuti pärast helistas Preatoni, kes rääkis, et temale on kuulujutud rahapesu kohta midagi uut. «Ainult mõni ajakirjanik on küsinud, kas ma olen rahapesija ja sedagi väga harva,» lausus ta.

«Pealegi pole mu ärid nii suured, kui tunduvad, sest me ei osta objekte hoidmiseks, vaid arenduseks ja müümiseks, ma ei kujuta ette, kuidas oleks võimalik üldse rahapesu ellu viia,» lõpetas ta intervjuu.

Vanadele kaamelitele puhkepaika pole

Wochenzeitung, 02.12.1999

Hetkel kuum