Estel jahib suurtellimust

Estel Plusi konstruktorite esitatud elektromagnetilise välja modulaatorite ideekavandid on tunnistatud eelkonkursil parimaiks. Läinudnädalane Delovõje Vedomosti kirjutas, et kui Estel Plus võidab konkursi ja saab õiguse valmistada 500 modulaatorit, võib see sõltumatute ekspertide hinnangul tähendada kuni 15 miljardi krooni suurust tellimust.

Sünkrofasotroni tellija, Karlsruhe teadusliku uurimiskeskuse esindaja Grigori Kupermann ütles Delovõje Vedomostile, et lõplikku otsust 32 kilomeetri pikkuse kiirendi ehitamiseks pole veel vastu võetud.

Estel Plusi turundusdirektor Sergei Proskura ei soovinud konkursil osalemist kommenteerida. «Me alles tegeleme modulaatori väljatöötamisega,» vabandas Proskura. «Seadet ennast veel valmis pole.» Seadeldise võimaliku hinna ja konkursikulude kohta keeldus Proskura informatsiooni andmast.

Sihtasutuse Tartu Teaduspark tegevdirektor Enn Erme ütles, et tema teada pole Eestis ühtki arvestatavat lineaarkiirendit. Eesti füüsikud käivad katseid tegemas näiteks Rootsis Lundi ülikoolis, ütles Erme. «Kui Estel Plus võidab rahvusvahelise lineaarkiirendi modulaatorite valmistamise konkursi, on see väga kõva sõna,» tunnustas Erme.

Tartu Ülikooli füüsikainstituudi madalate temperatuuride füüsika labori juhataja, professor Rein Kink ütles, et ta ei ole Karlsruhesse rajatava lineaarkiirendi rahvusvahelisest projektist midagi kuulnud. «Ilmselt konstrueerib Estel Plus elektroonilisi seadmeid, mis tekitavad kõrgsagedusliku välja, millega kiirendatakse ainet,» rääkis Kink.

Lineaarkiirendiga uuritakse, millest aine koosneb ja millised jõud ainet koos hoiavad. Kilomeetrite pikkune lineaarkiirendi kujutab endast maa sees tunnelis asuvat vaakumtoru, milles kindlate vahemaade tagant asuvad elektromagnetilise välja modulaatorid. Modulaatorid annavad aineosakestele kiirendamiseks vajaliku impulsi.

Estel Plusi eelmise aasta käive oli 25 miljonit krooni. Firmas töötab ligikaudu sada inimest.

Estel Plus valmistab transformaatoreid, muundureid ja muid elektriseadmeid. Toodangu põhitarnijad on metallurgiatehased endises NSV Liidus, Saksamaal, Poolas ja Hiinas.