Ülo Toomsalu • 29. veebruar 2000 kell 6:11

Mart Laar lubab ajakirjandusele vabadust

Peaminister Mart Laar välistab Postimehele antud intervjuus propagandatalituse taasloomise, kuid ütleb, et riigil on õigus öelda, millistel teemadel peaks avalik-õiguslik televisioon saateid tegema.

28. juulil 1935 pani siseminister Kaarel Eenpalu Postimehe sekvestri alla, sest ajaleht 'on sünnitanud tõsist kahju riiklikus ülesehitustöös praegusel ajal hädavajalikule kodurahule'. Kas ajalugu kordub?

Ei, kindlasti mitte. Olen selleks liiga palju ajaloolane, et teada, milleni niisugused sammud võivad viia. Need ja mitmed varasemad, nagu ka hilisemad, sammud olid kahjuks sissejuhatuseks 1939. aasta otsustele. Kui Eesti ei taha kunagi jõuda samasuguste asjadeni, siis oleks mõttekas sellisest poliitikast hoiduda.

Ometi tundub, et kolmikliidu valitsus ei ole ajakirjandusega rahul?

Seda väidet, et me ajakirjandusega rahul ei ole, kuulen ma küll esimest korda. Loomulikult tahaks alati iga valitsus, ja ka mina lehelugejana, et ajakirjanikud oleksid professionaalsemad, rohkem informeeritud, uurivamad, kuid ma ei näe mingit katastroofilist probleemi. Ajakirjanduse ja võimu suhted on pidevalt arenev nähtus. Mida aktiivsemalt suudab riik inspiratsiooni pakkuda ja ajakirjandusega suhelda, seda parem kõikidele osapooltele.

Siseministeeriumi pressinõunik Heiki Raudla peab vajalikuks 1935. aastal loodud ja vaikiva ajastu üheks sümboliks kujunenud riikliku propagandatalituse elluäratamist, sest 'riiki ja omavalitsust käsitlevad lood on meie ajakirjanduses suuremalt jaolt opositsioonilised'. Kas toetate riikliku propagandatalituse loomist?

Ei toeta, sest ei näe midagi hullu, kui mingid lood on opositsioonilised konkreetse valitsuse või konkreetsete võimukandjate suhtes. Kuigi riigi poolt vaadates tahaks näha ajakirjanduse riiklikku mõtlemist, ei tähenda see, et poliitikuid, erakondi või valitsust tuleb jätta kritiseerimata.

Kuivõrd peaks valitsus mõjutama avalik-õigusliku ETV ja Eesti Raadio programmipoliitikat?

Avalik võim ei hakka ette kirjutama, millist saadet teha, keda stuudiosse kutsuda, milline peab olema saate sisu, kas valitsust tuleb kiita ja peaministrit ülistada, see viiks meid tagasi intervjuu esimese küsimuse juurde ja ma pean seda põhimõtteliselt valeks. Samal ajal peaks riik eeldama, et avalik-õiguslikus ringhäälingus oleks teatud saadete nomenklatuur, et oleks kaetud Eesti ühiskonna teatavad probleemid ja teatavad sihtgrupid.

Millistest teemadest on jutt?

Isamaaline kasvatus, nõuande-, juura-, kultuuri-, lastesaated, haridusaated, ka teatava välisinfo edastamise kohustus. Kindlasti peavad olema esindatud poliitikasaated, ka see kuulub avalik-õigusliku ringhäälingu juurde. Kõik need teemad peaksid olema kaetud ja selline kokkulepe on võimalik kindlasti saavutada.

Hetkel kuum