Tulumaksuseadus ? mis hullusti, see uuesti

Arvan, et pealkirjas olevat vanarahva tarkust tuleks häbenemata meenutada täna neil, kes tulumaksuseaduse sel kujul jõustamisele oma jõu või nõuga abiks on olnud. Sest ettevõtete tulumaksust vabastamine on väga hää mõte, mis annab majandusele positiivse arengusuuna, kui see mõte oskuslikult ellu viia. Siit tulenevalt väidan, et ta annab majanduse arengule tagasilöögi, kui seda teha oskamatult.

Probleem on täna sarnane ettevõtteil ja maksuametnikel. Mõlemad murravad pead ? kuidas täita seadust. Mulle tundub aga, et kohati polegi seda võimalik teha.

Madala maksumääraga territooriumide firmadele antud laenu maksustamise põhjendus, et tegu võib olla varjatud kasumi jaotamisega, läheb vastuollu üldlevinud põhimõttega, mille järgi laenu andmine ei ole kulu ja laenu saamine ei ole tulu. Seaduse autori eeldusest tingitud ülesande püstitus on õige. Lahendus aga minu hinnangul selline, et vankrit kraavist välja tõmmates maandus ta suure hooga üle tee teises kraavis ja peab nüüd otsast algama.

Küsimärgi maalin Lasse Lehise kommentaari ?Tulumaksuseadus ja Küprose reisid? (ÄP 06.03) lõigule, mis kulmineerub mõttega, et madala maksumääraga territooriumi firmalt laenu tagasi saamise korral on ettevõttel õigus taotleda tulumaksu tagastamist ja tulumaks tuleb sel juhul tagastada, näeb seda seadus selgesõnaliselt ette või mitte. Mille alusel taotleb ettevõte tulumaksu tagastamist ja millise põhjendusega tagastab maksuamet tulumaksu kui seadus seda ei sätesta? Kui maksuamet käituks vastavalt seaduse autori mõttele, rikuks ta seadust ja temaga peaks hakkama tegelema kaitsepolitsei või riigikontroll.

Sarnase väitega oponeerin ka seaduse autori mõttele, et maksustamisel peab püüdma arvestada iga ettevõtja eripära ja iga tehingu majanduslikku sisu.

Kuigi idee läheneda igale kliendile isiklikult on väikeettevõtluse elujõu üks alus, ei ole kõigile isiklik lähenemine enam alates mingist suurusjärgust mõeldav. Eestis on 30 000 ettevõtet, korrutame nende arvu nende sooritatud tehingute arvuga ja ma küsin, kui palju on vaja maksuametnikke, et tagada igale üksikjuhtumile eraldi lähenemine.

Vaidlen vastu ka neile, kes on tulumaksuseaduse jõudnud kuulutada välisinvestorite huve teenivaks ja väidan, et dividende ootavale välisinvestorile on uus tulumaksuseadus hoopis kahjulik. Kui ettevõte maksab oma välisinvestorist omanikule dividende, maksab dividendidelt tulumaksu esmalt ettevõte Eestis ja teist korda välisinvestor oma riigis. Maksumaksjate võrdsuse printsiibi säilitamiseks oleks lahendus kui ettevõttest dividendide väljamaksmisel on maksukohustus ettevõtte asemel dividendide saajal.

Varem kehtinud tulumaksuseaduses oli dividendide väljamaksmisel tulumaksu maksmise kohustus pandud ettevõtetele eesmärgiga vältida ettevõttest maksuta raha väljatõstmist dividendidena. Dividendide väljamaksmisel tasutud tulumaks oli aga sisuliselt ettevõtte tulumaksu ettemaks, mille võrra vähenes ettevõtte tulumaksukohustus maksustamisperioodil. Seega on uues tulumaksuseaduses solgitud värske idee vanade heade Harvardi ülikooli teadlaste välja töötatud põhimõtete kohaldamisega.

Eeltoodud näidete varal saan ühineda audiitor Rein Ruusalu väitega, et kulumaksuseadus pärsib ettevõtluse arengut (ÄP 06.02). Seaduse mõte on hea, aga teostus kõlbmatu. Seetõttu toetan Ruusalu ettepanekut, et parim, mida saaks vigade parandusena teha, on tunnistada kehtetuks tulumaksuseadus paragrahvist 1 kuni viimase paragrahvini.