Riik riigis pole kahjuks veel kuskile kadunud

Eeskätt muidugi autoomanikku ennast, kes peab tegema oma masinale kümnetesse tuhandetesse ulatuva remondi. Kuid ka kõrvalseisjana ei saa jääda ükskõikseks.

Sama saatus võib tabada ükskõik keda ja ükskõik kus. Ja mis kõige hullem, kedagi ei huvita sinu õnnetus. Ise oled süüdi, et auku põrutasid, oleks võinud mööda laveerida. Enamik ju teevad nii, miks sina ei teinud, küsitakse kohe.

Lihtinimesel on oma süütust väga raske tõestada, kui mitte võimatu. Peab õppima aastaid projekteerimist, joonestamist, arvutamist, tugevusõpetust, valdama teleoperaatori oskusi, olema reklaamiagendilikult pealekäiv ja tont teab mis veel, et politseid veenda. Ja ikka seisab autoomanik lõpuks tõsiasja ees, et sellest kõigest pole tühjagi kasu. Teeomanik ei pea politsei otsust millekski.

Kurb on tõdeda, et Eesti Raudtee püsib jätkuvalt riigina riigis. Kuidas muidu mõista suhtumist: kui meie allkirja all pole, on see dokument (meie jaoks) kehtetu. Kui politsei tegi otsuse, oleks ta pidanud raudteelastelt küsima, kas nad on sellega nõus või mitte?!

Käesoleva lisalehe põhiloo tegelase Aivar Kabritsa juhtumi puhul pole raudteelaste seisukohta raske ennustada ? järelikult pole tal mingit lootustki kahjutasu saada? Kas tõesti oleks pidanud politsei käed üles tõstma ja ?teise riigipea? ees oma ?eksimuse? pärast vabandust paluma? Sama loogikat jätkates võiks Eesti Raudtee saata ukselt tagasi ka maksuametniku ja öelda: sorry, kuid te pole meie käest küsinud, kas me oleme nõus makse maksma.

Loomulikult on taoline mõttekäik absurdne, kuid Eesti Raudtee suhtumine kannatanusse just selleni viibki. Loodetavasti oli Veerenni raudteeületuskoht veel augustis remontimata objektiivsetel põhjustel, ehkki see pidanuks korras olema juba juuniks, kuid viisakust inimese murele vastata võiks siiski jätkuda igas asutuses. 17 000 krooni on väga suur raha ja sellest peaks igaüks aru saama. Mitte kuidagi ei tundu usutav tõsiasi, et Aivar Kabritsa dokumendid jõudsid Eesti Raudtee ametnike lauale alles siis, kui kannatanu need isiklikult kohale toimetas, saatjaks ajakirjanduse huvi toimuva vastu. Kui nii, siis järelikult ei saa Eesti Posti enam üldse usaldada.

Igatahes on autoomanikul targem enne teeauku sõitmist või raudteed ületades mõõdulindiga ebatasasused ära mõõta. Hiljem teeomanikult kahjutasu saada nõuab sedavõrd palju aja ja närvikulu, et lihtsam on kogu remont oma taskust kinni taguda.